On detsembrialguse nädalavahetus ühes Põhja-Euroopa väikelinnas. Tänavad on enda alla haaranud pime öö.
Erinevaid rituaalseid esemeid täis tuba valgustab vaid põhjapoolses seinas võimsalt leegitsev kamin, mille kohal paikneb lippudega ümbritsetud suur salapärane vapp. Tule tõttu on näha ruumis kahes reas, üks kummalgi pool kaminat, viibivad sirgeseljalised, sihvakad, ülikonnastatud noored mehed, kelle olek on pühalikult tõsine. Silmis on neil mingi hullumeelne, isegi maaväline läige, ja ka nende kehahoiak kõneleb mingist kummalisest obsessiivsusest. Iga kõrvaline isik, kes kõnealuseid noorukeid nüüd nägema juhtuks, saaks aru, et kohe-kohe on sündimas midagi Suurt, kätte jõuab, võiks öelda, aasta kliimaks. Valitseb Vaikus.
Avaneb uks. Siseneb veel neli kaasvõitlejat, kandmas endi vahel kuldset trooni, mille külge on aheldatud kaunis naine. Ohver on noor, alasti, ehk nii seitse- või kaheksateist aastat vana, pehmete, küll kohutava hirmu poolt vägistatud näojoontega, mis põhjatute pruunide hirvesilmade abiga perfektselt kokku seotud, pikkade mustade juustega, peaaegu veatu kehaga, ehk ainult büst võiks vähe vormikam olla. Välimuse kogumulje järgi võib öelda, et neiu on suure tõenäosusega võõrast rahvusest. Ta üritab karjuda, paluda, nutta, aga ei saa millegagi hakkama, kartus on lihtsalt liiga tugev.
Neli uustulnukat asendavad oma kandami kamina ette maha, nägu vapi poole. Nende rivistunud kaaslaste nägudele tekib veel mingi uus lisapinge, ootusärevust võiks nüüd lausa noaga lõigata. Ka tütarlaps saab sellest aru ja tõmbub paigale, rahuneb nagu hetkeks, hakkab uurima, et mis toimub. Ta ei pea kaua ootama, üks neljast eskortijast võtab kamina pealt pistoda ja teine iidsete graveeringutega suure hõbepeekri ning siis, pärast kõigi meeste poolt kooris mingis ammu surnud keeles öeldud loitsimisridu, torkab esimene selle tüdrukule, kes nüüd loomaliku karje kuuldavale tuua suudab, südamesse. Terariist eemaldub ohvri kehast sama kiiresti, kui sinna sattus ning peeker saab purskama hakkava verejoa abil kergesti täidetud. Tütarlapse keha lõtvub, ahelaid pole enam tarvis. Veri pritsib, veri voolab, ta on kõikjal ja läigib kaminavalguses süngelt.
Seejärel hakkab üks rida seisvaid kaasvõitlejaid peekriga mehe poole liikuma, kes siis neile kõigile lonksu neitsi südameverd maitsta annab. Joonud liiguvad edasi teise ritta, kus neid pühalik-tõsiselt tervitatakse. Vaid lühike hetk, kerge jõupingutus, ja rebastest on saanud Ässad.
Tüdruku lõpp on kiire, aga tema surm pole tähtsusetu. Nüüd, kus selle elutu keha kallale asuvad lihunikud, saab ta võimaluse lisaks osade noorte Ellu Astumisele ka majatäiele pidutsejatele erirooga pakkuda.
Erinevaid rituaalseid esemeid täis tuba valgustab vaid põhjapoolses seinas võimsalt leegitsev kamin, mille kohal paikneb lippudega ümbritsetud suur salapärane vapp. Tule tõttu on näha ruumis kahes reas, üks kummalgi pool kaminat, viibivad sirgeseljalised, sihvakad, ülikonnastatud noored mehed, kelle olek on pühalikult tõsine. Silmis on neil mingi hullumeelne, isegi maaväline läige, ja ka nende kehahoiak kõneleb mingist kummalisest obsessiivsusest. Iga kõrvaline isik, kes kõnealuseid noorukeid nüüd nägema juhtuks, saaks aru, et kohe-kohe on sündimas midagi Suurt, kätte jõuab, võiks öelda, aasta kliimaks. Valitseb Vaikus.
Avaneb uks. Siseneb veel neli kaasvõitlejat, kandmas endi vahel kuldset trooni, mille külge on aheldatud kaunis naine. Ohver on noor, alasti, ehk nii seitse- või kaheksateist aastat vana, pehmete, küll kohutava hirmu poolt vägistatud näojoontega, mis põhjatute pruunide hirvesilmade abiga perfektselt kokku seotud, pikkade mustade juustega, peaaegu veatu kehaga, ehk ainult büst võiks vähe vormikam olla. Välimuse kogumulje järgi võib öelda, et neiu on suure tõenäosusega võõrast rahvusest. Ta üritab karjuda, paluda, nutta, aga ei saa millegagi hakkama, kartus on lihtsalt liiga tugev.
Neli uustulnukat asendavad oma kandami kamina ette maha, nägu vapi poole. Nende rivistunud kaaslaste nägudele tekib veel mingi uus lisapinge, ootusärevust võiks nüüd lausa noaga lõigata. Ka tütarlaps saab sellest aru ja tõmbub paigale, rahuneb nagu hetkeks, hakkab uurima, et mis toimub. Ta ei pea kaua ootama, üks neljast eskortijast võtab kamina pealt pistoda ja teine iidsete graveeringutega suure hõbepeekri ning siis, pärast kõigi meeste poolt kooris mingis ammu surnud keeles öeldud loitsimisridu, torkab esimene selle tüdrukule, kes nüüd loomaliku karje kuuldavale tuua suudab, südamesse. Terariist eemaldub ohvri kehast sama kiiresti, kui sinna sattus ning peeker saab purskama hakkava verejoa abil kergesti täidetud. Tütarlapse keha lõtvub, ahelaid pole enam tarvis. Veri pritsib, veri voolab, ta on kõikjal ja läigib kaminavalguses süngelt.
Seejärel hakkab üks rida seisvaid kaasvõitlejaid peekriga mehe poole liikuma, kes siis neile kõigile lonksu neitsi südameverd maitsta annab. Joonud liiguvad edasi teise ritta, kus neid pühalik-tõsiselt tervitatakse. Vaid lühike hetk, kerge jõupingutus, ja rebastest on saanud Ässad.
Tüdruku lõpp on kiire, aga tema surm pole tähtsusetu. Nüüd, kus selle elutu keha kallale asuvad lihunikud, saab ta võimaluse lisaks osade noorte Ellu Astumisele ka majatäiele pidutsejatele erirooga pakkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar