"Vaata, tüübil on uus naine," sosistan naljaga pooleks sõbrale, kui Populari terrassist möödub tuttav heleda peaga noormees, kõrval astumas lühikest kasvu tütarlaps. Sõber muigab. Sõbratar ei muiga, kuna ei tunne kõnealust noormeest. Siis ent möödub ka õige neiu, žestikuleerib meie suunal miskit, seletab midagi, ning maailmapilt on jälle täiega paigas mul. Seejärel hakkame kolmekesi minema. Ühtegi asja me ei tarbinud, sest leti juurde tellima minna polnud kellelgi viitsimist, ettekandjad jällegi ei evinud meie võimalike tujude rahuldamiseks mingitki soovi. Järgmine kord võtan oma joogi ja võileivad kaasa sinna ja etendan toda naisterahvast, kes aastal 1995 või 1996 või 1997 Viru tn McDonaldsis oma lapsele vorstivõileiba sisse söötis. Minul on seljas särk kirjaga "SUOMI", mis vastutulijatelt piisavalt pilke meelitab. Särk on valge, tumesiniste äärte ning tähtedega. Sõber on kõvasti alla võtnud. Sõbratar on imekaunis, maeivõi.
Aga ole, naine/mees, nii kena ja ütle mulle, mida ma oma professionaalse eluga peale hakkan nüüd. Ja siis ütle seda ka veel, et miks Tallinki piletid sügistalvistega võrreldes praegu nii palju kallimad on.
