Olles pildunud õhku paar valitani ja samuti paar nähdäänit, kiirustan, liikudes peaaegu et joostes, õue, tänavale, kodu poole. Selle asemel, et teha ratsionaalne deela ja sõita sellelt faking Auroragatanilt trammiga number 8 Sörnasi ning sealt ükskõik millega Backasbrinkenile, hakkan hoopis Järnvägstorgeti poole astuma. Ilm on mõnusalt soe, ehkki hall ja tuuline, mingi Okopankki logoga kell/termomeeter ühe maja katusel väidab, et hetkel, see on pool kolm päeval, eksisteerib koguni seitse plusskraadi ja ma olen üsna kindel, et see info täitsa õige olla võib. Valu vasaku kõrva piirkonnas tundub kõvasti väiksem, kui kaksümmend neli tundi varem, aga siiski ei saa näiteks keskkõrvapõletikku täielikult välistada.
Kiasma kohale jõudes tunnen, et kõht on eriti tühi ja otsustan ühikasse jõudes oma makaroni-tuunikala spetsialiteeti valmistada, samas mõeldes, et selle konkreetse roa asemel võiks siiski midagi muud tarbida. Käega põuetaskut kobades märkan, et tekkel on alles ja kohe langeb südamelt kivi, mida seal hetk varem küll veel polnudki. Mu meeltesse jõuab tõsisasi, et hoolimata tarbitud alkoholi mitte just väikestest kogustest ning peaaegu olematust unest viimase kolmekümne kuue tunni jooksul on mu samm sirge ja enesetunne hea, ehkki käed, milledega eelmisel õhtul Manalas söömise ajal tõsiseid probleeme oli, värisevad üha hullemini, nagu korraks seisma jäädes kindlaks teen. Siis, olles läbinud Järnvagsstationi, märkan, et ees on buss number 72, millesse ma end ka istuma asutan. Kohe minu järel tuleb peale nädalavahetusel Tartus käinud Martin VN-ist, võtab mu kõrval koha sisse, me vahetame tavapäraseid lauseid, seekord soome keeles, aga jääme üsna ruttu täiesti vait ja eks ta, arvan, mõtleb kogu ülejäänud tee, et oleks ikka võinud mõne muu bussiga minna.
Mind see muidugi ei loksuta. Ma ise mõtlen hoopis muule, alates värvilindi saamisest kuni juba mainitud lahkumiseni. Et ma kahjuks ikkagi ei ole siiski päris masin, kes suudab oma, ahem, emotsionaalset kiindumust suva järgi täielikult sisse ja välja lülitada, nagu pärast väikest telefonisuhtlust selgeks sai, misjärel ma mõnda aega üksinda pimedas Topeliussalis, kus parajasti Alanis Morissette'i "Thank You" (thank you consequence/thank you, thank you silence) mängis, istusin, kust väikese energiapallina ringi jooksev EPO fuksimajoori (?) Miina, endal valgelt säravad elektriküünlad ümber pea, mind päästis, boolile viis. Et siiski oli üsnagi liigutav kuulata erinevaid sütitavaid kõnesid Soome självsständigshetist. Et Strooberri võiks rohkem proaktiivne olla mu meelest. Et Seppänen on tore vana ikka, ehkki peaks enda tervise huvides siiski väheke trenni tegema mõnikord. Et Soome hümni laulmine on nagu Eesti hümni laulmine, ainult teiste sõnadega. Et see kõik on tõsi, mida ma eile korduvalt kinnitasin - ma evin hulgaliselt respekti soomlaste suhtes tänu sellele, mis nad 1939-44 tegid. Et kui ma veel korra pean vastama küsimusele "No miten olet sitten viihtynyt Helsingissä?", hakkan karjuma. Et Jenni Puh, hind 2.50 eurot, oli väga meeldiv kokteil. Et Tarja, kellele tõrvikurongkäik, kus mina 99%-se tõenäosusega ainus muud värvi teklist peakattega isik olin, presidendilossist möödudes "nyt minä neitonen sinulle laulan kuin omalle kullalleni" kuuldavale tõi, on ikka ropult inetu naine, ükstakõik siis, kui vinged ka ta muud kvalideedid. Et see, kui keegi hiljem veel ukse peale piiluma tuleb, on omamoodi kurb hetk. Ja nii edasi. Ja nii edasi.
Pärale jõudes imetlen end peeglist, ja, jäädes üldmuljega rahule, eemaldan ülikonna, särgi ning lipsu küljest kellegi juustest tulnud hõbedased tükikesed, mis kaunilt säravad. Panen taas peale Robbie, kuulan mitu korda "Come Undone'i" ja "Sexed Upi" ning korra sinna otsa korra ka "No Regretsi", misjärel küll mõne minuti regreteerin. Siis, toidu pliidil valmides, hüppan dushi alla, taustaks käib lisaks voolava vee häälele ka MSP greitest hitts, kuulan hardusega ammu armsaid ridu ammu armsatest lugudest, sosistan, ei, laulan kaasa, näiteks et "we don't talk about love/we only want to get drunk", "each day living out a lie/life sold cheaply forever, ever, ever", "just like lungs sucking on air/survival's natural as sorrow, sorrow, sorrow", "the future teaches you to be alone/the present to be afraid and cold", "life has been unfaithful/and it all promised so so much". Siis saab siiber, MSP-st saab Morrissey, kelle taustal ma valminud rooga naudin, algul otse potist, hiljem koos hernestega taldrikust, kruusist vett peale rüübades, kuna olen unustanud osta mahla/piima/limonaadi.
Ja kui kõht on täis ning meel taas hea, panen meigi jälle peale ning õue ma suundungi, mida või keda otsima, seda küll ei tea, aga see polegi oluline, proaktiivsus siiski põhiline.
Kiasma kohale jõudes tunnen, et kõht on eriti tühi ja otsustan ühikasse jõudes oma makaroni-tuunikala spetsialiteeti valmistada, samas mõeldes, et selle konkreetse roa asemel võiks siiski midagi muud tarbida. Käega põuetaskut kobades märkan, et tekkel on alles ja kohe langeb südamelt kivi, mida seal hetk varem küll veel polnudki. Mu meeltesse jõuab tõsisasi, et hoolimata tarbitud alkoholi mitte just väikestest kogustest ning peaaegu olematust unest viimase kolmekümne kuue tunni jooksul on mu samm sirge ja enesetunne hea, ehkki käed, milledega eelmisel õhtul Manalas söömise ajal tõsiseid probleeme oli, värisevad üha hullemini, nagu korraks seisma jäädes kindlaks teen. Siis, olles läbinud Järnvagsstationi, märkan, et ees on buss number 72, millesse ma end ka istuma asutan. Kohe minu järel tuleb peale nädalavahetusel Tartus käinud Martin VN-ist, võtab mu kõrval koha sisse, me vahetame tavapäraseid lauseid, seekord soome keeles, aga jääme üsna ruttu täiesti vait ja eks ta, arvan, mõtleb kogu ülejäänud tee, et oleks ikka võinud mõne muu bussiga minna.
Mind see muidugi ei loksuta. Ma ise mõtlen hoopis muule, alates värvilindi saamisest kuni juba mainitud lahkumiseni. Et ma kahjuks ikkagi ei ole siiski päris masin, kes suudab oma, ahem, emotsionaalset kiindumust suva järgi täielikult sisse ja välja lülitada, nagu pärast väikest telefonisuhtlust selgeks sai, misjärel ma mõnda aega üksinda pimedas Topeliussalis, kus parajasti Alanis Morissette'i "Thank You" (thank you consequence/thank you, thank you silence) mängis, istusin, kust väikese energiapallina ringi jooksev EPO fuksimajoori (?) Miina, endal valgelt säravad elektriküünlad ümber pea, mind päästis, boolile viis. Et siiski oli üsnagi liigutav kuulata erinevaid sütitavaid kõnesid Soome självsständigshetist. Et Strooberri võiks rohkem proaktiivne olla mu meelest. Et Seppänen on tore vana ikka, ehkki peaks enda tervise huvides siiski väheke trenni tegema mõnikord. Et Soome hümni laulmine on nagu Eesti hümni laulmine, ainult teiste sõnadega. Et see kõik on tõsi, mida ma eile korduvalt kinnitasin - ma evin hulgaliselt respekti soomlaste suhtes tänu sellele, mis nad 1939-44 tegid. Et kui ma veel korra pean vastama küsimusele "No miten olet sitten viihtynyt Helsingissä?", hakkan karjuma. Et Jenni Puh, hind 2.50 eurot, oli väga meeldiv kokteil. Et Tarja, kellele tõrvikurongkäik, kus mina 99%-se tõenäosusega ainus muud värvi teklist peakattega isik olin, presidendilossist möödudes "nyt minä neitonen sinulle laulan kuin omalle kullalleni" kuuldavale tõi, on ikka ropult inetu naine, ükstakõik siis, kui vinged ka ta muud kvalideedid. Et see, kui keegi hiljem veel ukse peale piiluma tuleb, on omamoodi kurb hetk. Ja nii edasi. Ja nii edasi.
Pärale jõudes imetlen end peeglist, ja, jäädes üldmuljega rahule, eemaldan ülikonna, särgi ning lipsu küljest kellegi juustest tulnud hõbedased tükikesed, mis kaunilt säravad. Panen taas peale Robbie, kuulan mitu korda "Come Undone'i" ja "Sexed Upi" ning korra sinna otsa korra ka "No Regretsi", misjärel küll mõne minuti regreteerin. Siis, toidu pliidil valmides, hüppan dushi alla, taustaks käib lisaks voolava vee häälele ka MSP greitest hitts, kuulan hardusega ammu armsaid ridu ammu armsatest lugudest, sosistan, ei, laulan kaasa, näiteks et "we don't talk about love/we only want to get drunk", "each day living out a lie/life sold cheaply forever, ever, ever", "just like lungs sucking on air/survival's natural as sorrow, sorrow, sorrow", "the future teaches you to be alone/the present to be afraid and cold", "life has been unfaithful/and it all promised so so much". Siis saab siiber, MSP-st saab Morrissey, kelle taustal ma valminud rooga naudin, algul otse potist, hiljem koos hernestega taldrikust, kruusist vett peale rüübades, kuna olen unustanud osta mahla/piima/limonaadi.
Ja kui kõht on täis ning meel taas hea, panen meigi jälle peale ning õue ma suundungi, mida või keda otsima, seda küll ei tea, aga see polegi oluline, proaktiivsus siiski põhiline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar