31. päev

Täna käisin küberkuritegevusest rääkival seminaril. Mis toimus ilma tõlketa ja suuresti prantsuse keeles. Palju õnne mulle selle puhul. Midagi nagu sain jutust aru, aga samas ikka ei saanud ka. Õnneks vähemalt olid enamikel esinejatel slaidid. Nii sain ikkagi enam-vähem kõik teada näiteks albaanlaste poolt sooritatavatest kuritegudest EL-is ja eriti Belgias. Seost küberkuritegevusega selle presentatsiooni puhul küll tuvastada ei suutnud.

Amuide - ilm on endiselt sitt. Kuuldavasti on küll oodata päikest ja soojakraade. Ma väga loodan. Ei, päriselt. Hetkel paistab, et olen jälle kergelt külmetada saanud. Eileõhtune vee-muda-jalka?

30. päev

Laupäeval põikasin Anderlechtis asuvast IKEA-st naastes (ostsin kruuse, panni, neid plastmassanumaid, milles on mugav külmkapis vorsti-juustu säilitada ja siis veel ka Swedish Shopist vaarika-mustika moosi, jõuluõlut ja kaneelisaiakesi) läbi üsna Eesti esinduse lähedal asuvast poola poest (foto lisatud). Neetud röövlid! Pakk pelmeene maksab poes kolm eurot, saate aru?! TMV!! Aga nende hapukoor on vähemalt prantsuse omast parem ja juba üsna meie oma moodi.

Poes oli mul müüjannaga huvitavalt kulgenud vestlus. Esiteks, kui ma jääkapist pelmeene õngitsesin, pöördus ta minu poole milleski, mis, järeldades võluva Katarzyna tihedadest telefonikõnedest, oli puhas poola keel. Ma siis tuletasin meelde poolakate, tuleb tõdeda, meiesarnast russofoobiat ja vastasin vene keeles. Seepeale ta põrnitses mind veidi ja läks üle prantsuse keelele, mis, tuleb taaskord tõdeda, oli ikka väga vilets, isegi minu tasemest lähtudes. Kui ma rahakotist raha otsisin, passis ta veel pingsalt ka mu ühingu sõrmust. Huvitav oleks kohe teada, mis järeldusele ta selle kohta ka tuli.

Mõned päevad varem ostsin läti sprotte, mida müüb laialtlevinud toidukaupade keti Delhaize minu kodu lähedal asuv kauplus, jällegi ülikalli hinnaga - ca 2.50 konserv.

Ja muide, see, kes eile hommikul maja mõlemad liftid ja 0-korruse koridori pesupulbriga ära kattis, polnud mina.

artikkel brüsselist

Kliki siia.

Mu lemmiktsitaat on see:

"This is, after all, a city whose two most iconic monuments are a sackload of suspended balls and a small boy peeing."

külm on

Ilm.ee järgi on Tallinnas hetkel soojem kui Brüsselis, vastavalt +2 ja -1 kraadi Celsiuse järgi. Juba see iseenesest on piisavalt paha. Aga veel hullem on tõsisasi, et seoses väidetava umbes nelja maa-aluse jõega on siin ka jubedalt niiske ja seega tundub õhk veel palju külmemana - ütleme mingi -15 kuni -20 Tallinna mõistes. Ei ole see "ilus sügis", mida mulle lubati, siia veel kohale jõudnud.

la poste / de post (taxipost)

Nüüd on see siis käes - pidin ikkagi postiga kokku puutuma. Sain nimelt Eestist paki, mida mulle ka kohale tuua üritati, aga mind polnud. Jäeti teade, et saan helistada ja a) uue "kohtumise" kokku leppida või b) ise järele minna. Uuest "kohtumisest" polnud kasu, kuna a) täpset aega ei saa kinni panna ja b) niikuinii olnuks ma võimaldatavas ajavahemikus (9-19) kodust ära tööl. Seega tuli ise järele minna - Anderlechti, 15 peatust metrooga ja siis veel 15 minutit kõndida (pärast seda, kui olin mitme erineva frankofooniga mitmes erinevas keeles suhelnud ja teed küsida üritanud). Selle kohta ei saa vist öelda, et peatus Bizet on Taxiposti lähedal, eks ole. Vihma ka sadas veel ja üldse.

Kusjuures eriti hea nali on see, et kohe minu tänava juures on postkontor. Aga pakke saab kätte Anderlechtist. Isegi Nõukogude Liidu aegadel oli mäletatavasti targem süsteem. Samas on mul üldkokkuvõttes isegi hästi läinud - kui minu uksekaart hakkas viiendal päeval tööle, siis samal korrusel oleva rootslannast stažööri oma ei funktsioneerinud veel üleeilegi.

Ja mis kamm kommentaaridega on? Muutsin Haloscanis ajavööndit edasi ja kindluse mõttes hiljem siis ka tagasi, aga vastavaid linke enam näha pole (samas saab tegelikult klikata küll, aga kommentaarid ei avane enam aknas).

nagu kaks tilka vett

1) Tubbs, poodnik Royston Vasey's. 2) Bettina, sekretär Brüsselis.

nädalavahetus londonis

Seda, et Eesti kaotas, teavad ju kõik. Aga pildil olevat vietnami söögikohta Chelseas vist mitte päris. Naerma ajas küll ja kauemakski kui vaid mõneks sekundiks.

Arvasime Tarmoga, et ju see miskit vietnami keeles tähendab. Muidu poleks nimi ju kuigi rafineeritud. Hiljem juba Belgias guugeldades selgus, et tähendabki, väidetavalt on tõlkeks "õnnelik Buddha". Mis on ju ka väga tabav, kui kaasaskäivat illustratsiooni vaadata, eks ole.

11. päev

Eelmises postituses mainitud meelas naisterahvas muutus minu jaoks kergelt häirivaks juba meie teisel ühisel päeval, s.o. üleeile. Tema peamine probleem paistab olevat just toosama üleharitus, mis on saavutatud tunde ja tunde ja päevi ja öid ja kuid ja aastaid üksi raamatukogus istudes ja millega siis tõenäoliselt kaasneb täielik oskamatus kaasinimestega suhtlemisel. Just äsja, muide, teatas ta, et mu klaviatuur teeb liiga kõva häält ja veidi segab teda. Aga ma üritan ära kannatada, jõuludeni on juba alla kahe ja poole kuu.

Viimane huvitav Belgia-leiutis - et ametiasutuses (linnavalitsus) numbrit võtta, pead seisma pikas järjekorras, seejärel luugi ette jõudes isikuttõendavat dokumenti näitama ja alles siis saad oma numbri ekraanil helendama löömist ootama hakata (see võib vaatlusandmete järgi võtta tunde). Ma andsin täna hommikul end linnaelanikuks registreerimas käies alla (numbri sain küll kätte - 724) ja ootan nüüd, mida Belgia võimud minuga, kes ma vastavalt nõudele kaheksa tööpäeva jooksul end arvele ei võtnud, teevad.

ehk hakkan tihedamini kirjutama nüüd

Täna on mul kuues päev Brüsselis ja ühtlasi esimene, mil hommikul ei esinenudki vihma ja/või udu. Praegugi päike ilusasti väljas. Sellest hoolimata tabas mind suur pettumus - ehkki olen ära ainult viis kuud, anti minu senine ministeeriumi-telefoninumber uuele töötajale. Mõelda, kui palju visiitkaarte raisku läheb. Parem oleks, et mu portfell naastes ikka tagasi antakse.

Tänane päev on ka selle poolest eriline, et kohale jõudis teine stažöör kabinetis, kelleks on välimuse järgi ca 28ne (aga CV järgi üle kolmekümnene) poolatar Katarzyna. Me istume ühes toas, üle laua. Tal on neli magistrikraadi (kaks Varssavist, kust eeldatavalt ka baka, kaks Yale'ist) ja äsja kaitstud doktoriväitekiri (samuti Yale'is). Karm naisterahvas, sõnaga, kuigi pildi peal on ju üsnagi meela näoga? Ja muidu ka väga kena, tõi mulle just kohvi näiteks ja oskas printeriga vajalikke trikke teha. Veidi imelik on isegi mõelda, et mina ligi kümme aastat nooremana ja kordi vähemharitumana olen strukturaalne stažöör (liikmesriigi riigiamenik), tema aga nn blue-book'i oma (tudeng ja/või neeger).

Kõige olulisem tänase juures on aga see, et lõpuks töötab ka uksekaart. Kolm päeva ei olnud sellest mingit kasu, eile funkas see ainult 0-korrusel, aga nüüd juba ka minu omal (12.). See oligi ainuke asi, mis venima jäi - eesti klaviatuuri sain esimese päeva õhtul ja internetis käimise salasõna (jah, siin on neid kaks - lihtsalt võrku logimiseks ja neti külastamiseks) teispäeva ennelõunal, mis olla Berlaymonti kohta hea tulemus.

Viimaks mobiilisidest - netisaitide järgi tundub, et nn rändlus (roaming) on pre-paid telefonikaardist ehk odavamgi, kuna SMS-id ja kõned maalt välja on kaks korda kallimad kui Elisa mehena suvalises Belgia võrgus istuda. Täitsa lõpp, mis riik. Ja suur röstsai maksab mingi 2,5 eurot (Eestis on sellest 50% suurem 1o-12 EEK). Ainult mozzarella on siin odavam, tundub.