reede, märts 27, 2009

kalamaja idüll

Käisin äsja jooksmas, tegin sellise mõnusa ja võrdlemisi rahuliku tempoga otsa - nii umbes 40 minutit. Päike oli kaunil loojumiseelsel kõrgusel. Ilm natuke jahe, aga mitte väga hull. Inimesi liikvel eriti polnud. Ühesõnaga väga kena jooksuaeg (heheh). Järsku puges rahuliku jooksja suhtes ca kl 1(3) suunas paiknenud puumajaga külgneva aia avatud jalgväravast välja äärmiselt tige saksa lambakoera moodi olevus ja sööstis, hambad irevil, minu poole. Jäin paigale, võtsin mingil põhjusel sisse sellise territoorimi kaitsva positsiooni (kummardusin ettepoole, põlved kergelt kõverdatud) ja tõin kuuldavale nähtamatuks jäänud koeraomanikele suunatud nördimus- ja protestihüüde, mis kõlas umbes nagu segu mingist möirgest ja hüüdsõnast "t**a!" Koer tegi üllatunud näo, keeras otsa ringi ja puges aeda tagasi. Olen tõeline ürgmees - murdja.