*****disko

Iga kord on nii, et kui ma aegsasti - s.t. varem - mingeid kooliasju tegema hakata otsustan, saabub mingi jama. Eile õhtul, kui esseega alustasin, seda veel polnud, aga see-eest mängib kusagil ülemiste korruste pool mingi vant juba tubli tunni jagu mingit vandidiskot. Rõve nagu need asjad ikka.

Aga muidu kõigile seksikat aastavahetust.

ai

Eile hilisõhtul nõusid pestes torkasin endale kahvliga parema käe pöidlasse, sisse tungis koguni kaks haru neljast.

Verd tuli ikka üllatavalt vähe.

tüng

Esmaspäeval Kaubamaja - Viru keskus - Hotell Tallink - Kunstiakadeemia ristmiku alust tunnelit läbides avastasin selle Kunstiakadeemia juurde viiva haru kummaltki seinalt hulga plakateid, mis mingit 150 meetri kaugusel paiknevat (äsja avatud?) apteeki reklaamivad. Täna avastasime, et tunneli keskelt lähenedes paremalt esimesele plakatile on keegi musta vildikaga järgnevad sõnad kirjutanud: "TÜNG! Gonsiori 3 on lähemal." Kusjuures on, vähemalt saja meetri võrra.

Tegelikult muidugi pidin ma sel ajal juba Tartu rongis istuma hoopis, aga vaatmis.

mart ja mina

Kes veel ei teadnud, siis Mart on magistrant Brügges. Kuigi me ei ole Brügges siin. Foto tehtud kena homopaari lahkel kaasabil.

pinge langeb

Kallis sõber, lähipäevil ära helista, saada parem sõnum. Roaming on liiga kallis endiselt mu jaoks.

kuidas ministeeriumis töötajaid ergutada

Kell on kohe 17, see tähendab tööpäev hakkab lõpule jõudma. Kabinetti ilmub ülemus.
Tema: "Ja kuidas läheb? Milline on meeleolu?"
Mina: "Läheb üldiselt hästi ja meeleolu on hea, aga arvuti ongi kahjuks lõplikult katki nüüd."
Tema: "Väga hea, tubli!"

Ja nii ma koju suundusingi mõne minuti möödudes.

kadriorus

Olles tänasel päeval peale ärkamist juba tunde mitte midagi teinud, läksime lõpuks nii kella 17 paiku jalutama, jõudes peale kerget Kesklinna-tiiru Kadrioru parki. Seal jälgisime äärmiselt pakse parte, kel kõht alati täis ja kes selle tõttu sinu pakutud saiatükkidest kuigivõrd huvitatud pole. Sellest hoolimata söötis neid ja kihistas rõõmsalt omaette üks meist umbes 8 meetri kaugusel paiknenud tumedate juustega tõmmu, umbes minuvanune noormees. Mingil hetkel tuli noormees meie juurde ja küsis vene keeles, et kus siin president elab. Mina vastasin eesti keeles, et sealpool - mine mööda seda tänavat üles. Tema küsis jälle vene keeles, et kas siis seal ja näitas käega minu näidatud suunas, mina ütlesin jälle eesti keeles, et jah (Laura pani vist ühe "da" ka maha sinna kõrvale). Hakkasime ise seejärel mööda Weizenbergi üles minema ja varsti järgnes meile ka mainitud nooruk, kelle kõrva kohta oli Laura märganud, et see verd jookseb. Kui me enne Mikkeli muuseumit paremale pöörasime, küsis kiirel sammul kuulgenud tüüp ikka vene keeles, et kuhupoole siis nüüd täpsemalt veel. Mina jätkasin ka ikka eesti keeles, et veidi veel üles ja siis vasakule, mille peale tüüp tegi täiesti mõistmatu näo pähe. Leidsin siis, et ikkagi tore ju, kui vähemalt ükski umbkeelne kaasmaalane enam Putinit presidendiks ei pea ja tõin peale intensiivset mõttetööd hädiselt kuuldavale sõnad "prjamo" ja "levo", mispeale vestluskaaslase nägu särama lõi, ta veel üle küsis, et kas siis varsti "na levo" ja edasi läinud ta oligi. Laura arvas pärast veel, et ehk hoopis turist Moskvast.

stipendiaatide elust

Rääkisin eile Messengeris Esperiga, kes kurtis, et elu Helsingis on väga kallis. Kui ta mulle teatud summasid nimetas, siis tõdesin, et on tõesti, kuna kõik nimetatud summad olid kasvanud (peale stipendiumi suuruse ja bussikaardi maksumuse). Seda, kas ta ka kuum eesti poiss on, ei tahtnud Esper aga väga arutada. Peab ikka korraks ise kohale minema.

täna

Läksin 7:30-se Tallinn-Tartu bussi peale, et jõuda kl 10:15-ks kolm nädalat vältava "intensiivkursuse" esimesse loengusse (kokku on neid 12). Kohal olid peale õppejõu mina ja proua Repsi nõunik. Õppejõud rääkis 30 minutit ja otsustas siis, et pool tundi tarkust on piisav stiimul ühe päeva jooksul viis tundi bussis viibimiseks. Tagasi sõitsin kell 11:00. Ohjah.

täna lõunapausil

Käisime Hellas Hundis, mina kusjuures võtsin "hilise hommikusöögi" (mis nüüd, kui vorstikesed on asendatud seentega, tegelikult enam üldsegi nõnda hea ei ole). Arve makstud, läksin WC-sse. Jõudes vastavale uksele lähemale, nägin tuttava näoga meest. Tahtsin juba tervitada, aga siis sain aru, et tegemist Mart Poomiga, kes mu teretuttavate hulka siiski ei kuulu. Lauda naastes nurusin Lauralt tema märkmiku vahel olnud postkaardi ja läksin auväärselt ja väga fit paistnud väravavahilt autogrammi küsima. Oma elu esimest. Võtmesõnaks siis pigem "Arsenal" (vennal Marko Kristali oma ju juba niigi on :)).

"Tere ja head isu, kas teilt autogrammi võib paluda?" alustasin. Mart vaatas ehmunult ajalehe pealt üles ja vastas näoilme selginedes: "Ikka võib". Ulatasin postkaardi, tagumine külg pealpool ja ka pastaka, Prantsuse Kultuurikeskuse logoga. Nüüd on postkaart üleni autogrammi täis. Tänasin (edu hooajaks miskipärast ei soovinud) ja Poom ühmas midagi vastuseks. Lahkusin, jättes mehe lõunasööki lõpetama ning edasi lehte lugema.

algas 3. töönädal

Nüüdseks on siis suve kui sellisega suht kõik ka - uued ülemused on tänasest kõik kohal ning käesoleval nädalal tuleb juba ka tööd teha. Lisaks muidu vaikselt, samas kindlalt vihmastuv ilm. Noorematel lugejatel soovitan tõsiselt mõelda selle üle, kas nad ikka soovivad kõrgharidust nominaalajaga omandada.

käib puhkuse 4. nädal

Täna lõin Ühingu jalgpallitreenis ülikõva värava - Kala audiviskest tulnud ja korra maha põrganud palli suunasin trahvikasti vasakust nurgast vasaku jalaga Lumiste selja kaudu (kerge puude) Ratassepale lati alla. Ja muidugi on see äärmiselt oluline.

Aga hoopis põnevam on tõsiasi, et läksin hommikul kallisse naistejuuksurisalongi ja soovisin kammi osta (kuna oli vaja juukseid kammida ja enda oma polnud kaasas). Selgus, et tehing ei toimu - müügis neid riistu polnud. Siis andis administraator (?) mulle ühe tööriistana kasutatava kammi ja ütles, et tehku ma end sellega korda. Tegingi. Juuksurineiud ehk jagasid toimunu lahti ka, aga soomlastest kliendid vist küll mitte, jõllitasid täiega.

algab puhkuse 2. nädal

Nimeta baaris maksab õlu nüüd 35 krooni varasema 32 asemel. Hinnatõus seega märkimisväärne - ligi 10 protsenti. Muidugi, kui see 10% kuue (v-o ka rohkema, aga enne 2000. aastat ma seal ei käinud) aasta peale ära jagada, siis polegi kuigi hull.

Taustal pakin Itaaliaks asju ega suuda selle käigus kuidagi leida ei Berliinist ostetud 90 eurosenti maksnud ohutut õllepudeliavajat ega mais muretsetud kolmest kuuajasest läätsepaarist viimast. Loodetavasti veab vähemalt transpordiga ning veel reedel väldanud rongidega seotud inimeste streik on nüüdseks läbi.

kuidagi lühike 30 päeva oli

Ja nagu alati, valdab mind suurspordivõistluse lõppedes kerge kahjutunne.

Kusjuures - olles jalgpalli maailmameistrivõistluseid jälginud alates 1990-ndast aastast (seitsmeaastasest peale), nägin ma eile alles oma kolmandat finaali otselülituses. 1994 viibisime vennaga maal ning seal kadus finaalipäeva lõuna paiku elekter (mis enne järmist hommikut ei naasnudki); 2002 aga lendasime perega "õigel" ajal hoopis Berliinist läbi Riia Tallinna suunas. Sellised huvitavad juhtumised senises ajaloos siis.

isegi praktika tundus kurnavam

Noored, kui teil veelgi nooremaid lapsi peaks kusagil olema, siis viige nad Rakvere linnusesse - saab vibu lasta, mõõgaga poseerida, rüütlikiivrit proovida ja ka sellist totakat punase ristiga hõlsti kanda. Lisaks paikneb seal üks kurblik lammas (muretsegu talle kaaslane vähemalt, raisk). Mul on kõigest ülalmainitust (v.a. kiiver ja lammas, loomulikult) ka ennast kujutavad fotod.

Puhkama saab juba üheksa päeva pärast. Ja mu seksi venda näevad gruupidehordid taas kümne nädala möödudes.

lähiajal kuni +30

Tööl on endiselt hirmpalav, kuid kuna kliimaseade maksvat miljoneid, siis ei soovi Rahandusministeerium selle paigaldamiseks vajalikke finantse eraldada. Tahaks teada, kas nende enda suuruselt, ehituselt ja vist ka asetuselt päikese suhtes üsna sarnases hoones on too seade installeeritud või mitte. Vastused palun jätta kommentaari kujul.

head riigi- ning rahvuspüha

Kui ma jaanilaupäeval linnas roosa t-särgiga hängisin, peatas mingi ahv meie kõrval auto ja hakkas kõnealusele riideesemele osutades hirnuv-röökivalt naerma. Ise-enesest võiks ju sellisest kohutavast sallimatusest ning hingematvast diskrimineerimisest solvudagi, ent kuna sarnast käitumist (ehkki kergelt alternatiivsete vahenditega) harrastavad ka näiteks vähemalt teoorias Eesti hariduseliidi hulka kuuluvad Ugala liikmetest teadusmagistrandid, ei võinud ma mainitud ahvi peale siiski pahandada.

keskkonnaministeerium imeb

Tippkraad oli täna Tallinnas 28. Seljas on ülikond (õnneks küll hele). Puhkama saab juba kahekümne viie päeva pärast.

stiilipuhtus loeb

Pildil olev naiskodanik nägi muidu välja umbes nagu kuninganna Eliisabett teine. Kahju ainult, et püromaan või püromaanidega seotud.

hiigeltootlikkus

Helsingist jõudsid minuni neli kirja, millega Nordea pank erinevaid infokilde edastanud on. Kolm olid jamad, aga selle jamaduse tegi tasa neljas (pärit e.a. oktoobrist), mis teatas, et minu kontole, kus 2005. aasta alguse seisuga oli täpselt 1.28 eurot, on juurde kantud 4 euro eest intresse. Kolmveerandaastane tootlus seega 312,5%. Niimoodi võib ju rikkaks saada. Liiati kui nüüd, mitu kuud hiljem, pappi veelgi rohkem peaks olema. Lähen otsingi nüüd oma netipanga koodid üles.

täna lõunal

Käisime Nimetas. Võtsime päevapraed, kokku kaks. Mina maksin. Templikogule ehk nn discount-kaardile (saad üheksa märki peale, on 10. päevapraad tasuta) lõi leti taga olnud naisterahvas (uus) vaid aga ühe templi. Küsisin põhjust. Ta leidis, et "üks ostukord = üks tempel". Mina väitsin varasematele kogemustele tuginedes aga, et Nimeta poliitikaks on kindlasti siiski "üks praad = üks tempel". Lõpuks õnnestuski mul ihaldatud teine märk kirja saada. Naisterahvas vabandas. Ütlesin suuremeelselt, et pole hullu.

eino

Jooksin eile töölt koju minnes bussi peale. Eeldatavalt venelasest juht pani aga muidugi uksed just siis kinni, kui mina ühissõiduki kõrvale jõudsin, olles neid eelnevalt pikalt lahti hoidnud tingimustes, mil keegi enam siseneda ega väljuda ei soovinud. Sain tigedaks, ropendasin kõva häälega ja näitasin juhile (s.t. parempoolsele tahavaatepeeglile) mitme sekundi jooksul keskmist sõrme. Bussi jalaga siiski ei löönud. Pärast oli palju parem olla, pealegi sõitis koheselt ette järgmine buss.

oma bakat kirjutava tšiki rõõmuks siis

Kohutav dilemma - tahaks homseteks (noh, tänasteks) seminarideks lugeda, aga ei saa, sest toas on palav; teeksin akna lahti, aga ei saa, sest all röögivad mingid vandid; seega olen sunnitud akna kinni jätma, mis aga tähendab, et lugeda polegi võimalik - keskenduda ei saa, kuna toas on nii palav. Ilgelt nõme ju.

mine, raisk, kogele!

Volbril ei käinud. Tartus siis. Selle asemel sai pühapäeval läbi selle Merekeskuse (?) kõnnitud, mis Rotermanni kvartali ja sadama ja muu sellise lähistel paikneb. Väga äge elamus - suur kaubanduspind, mis üleni, sh seinad, riideid täis. Pidevalt kõlavad venekeelsetest naisterahvastest müüjate hääled, mis toovad kuuldavale lauseid nagu "Puma-paidat, kaikki kokot!" või "Norsustringit! Norsustringit!"

Kes järgmisena sünnipäevale kutsub, sellele kingin. Rä.

päris sitt

Tegin täna pea terve tööpäeva jooksul tööd. Seda polegi peale BNS-i päevi minu mäletamist mööda enam juhtunud.

jens!

Hommikuti Lasnamäelt kesklinna sõitvates liinibussides number 67 ja number 68 viibib aeg-ajalt üks pikkade rasvaste juustega vene naine, kes justkui enda, aga samas ka kogu bussi ja eriti enda lähedal olevate inimestega kõval häälel vestleb. Või siiski pigem neile monoloogi peab. Täna rääkis ta vahemikus Laulupeo - Kunstiakadeemia, kuidas tema mingid sugulased (vist, algust ei kuulnud, edasi oli pidevalt "oni") õpivad keeli (eesti, hispaania), käivad puhkamas (Prantsusmaal, Hispaanias) ning restoranides söömas (Lätis). Siis läks naine maha.

Mina sõitsin veel ühe peatuse edasi ja mõtlesin, et Arsenal jõudis eile õhtul Meistrite Liiga finaali. Ja seda, et hommikul avastatud Sportneti live-ülekanne (autoriks Ott J., loetav siit) oli nunnu.

sooritasin eile saksa keele testi:

"Piisav keeleoskus," seisab tunnistusel austerlannast testija hinnang.

Nojah, tehke järgi.

riigiametis õpib

Just avastasin:

faktileht muutub kiiboordil kerget näpukat tehes justkui fak-it!-leheks.

Jaa, naljakas.

eakaaslased puudu

Kunagi käisin klassivennaga Nimetas Arsenali vaatamas ja teisega ja mõlemaga ühiseltki. Siis jäi üks kõrvale ja hiljem ka teine - mängu tulid naised ja muud, viimasel ajal mingid Tallinna filosoofid. Nii jah. Ja kui ma nüüd arvasin, et olen endale uue ilusa ja/või prillidega ning kõhna arse-buddy leidnud, siis selgus, et ei, tegelikult saab Itaalia ta mitmeks kuuks endale. Nii et kui mind vaid mitu kuni mitukümmend aastat vanemate meestega ühes lauas näha võib, siis juhtub see rangelt olude sunnil.

Aga üldiselt on nii, et Nimeta ei meeldi mulle enam (v.a. lõunatamispaigana - suured ja kohati ka head päevapraed). Viimased kaks korda pole Arset väljahõikamisest hoolimata näidanud, mistõttu koht on olnud täis mingeid põhjast pärit britte, kes alkoholiauruste silmadega Man U ja/või Newcastle'i mänge passivad ja kõva häälega mölisevad. Ja teenindajad on ülbed muide. Sitt koht.

arsenal 2:0 juventus

Ja sõnu polegi ju vaja.

ei ole tänane foto, ei

Eriti meeldivad mulle meie rõivaste omavahel harmoneeruvad värvitoonid. Aga ka need lõbus-humoorikad ilmed on täitsa nummid. Enne viit kuud sellist diskensit nüüd kahjuks ei saa.

aleks on 80% popp

Avastasin nüüd, et Orkutis, kus ma ikka veel väga tihti käin, olen jälle vidinaid juurde saanud. Ainus, mis järgnenud ülevat tunnet rikkus, on mõni tund tagasi saabunud akadeemilist progressi nõudev e-kiri.

Edasi hakkan prantsuse keeles (minevikku kasutades) oma viimast puhkust kirjeldama. Ajee.

ai

Kui me täna hommikul Kivi Puhkemajja suundudes Tartusse jõudsime ning Narva maanteelt Puiestee tänavale keeranud olime, kommenteeris üks naiskolleeg (olemata päris kaua Tartus käinud) nähtut järgmiselt: "Nagu Venemaale oleks jõudnud." Lause mõte siis see, et ümbrus kuidagi armetu ja nn parsa välja paistis. Endal oli seda kuuldes korraks nagu valus, aga ega mingit diskussiooni algatada polnud võimalik - kant tundus mullegi üsna kohutav. Samas ma veel nii üheksa kuud tagasi päris sedamoodi ei mõelnud.

Igatahes, loo moraal: ma ei taha enam välistudengitelt küsida, et kuidas neile Tartu meeldib. Mitte, et ma neilt üldse midagi küsida või neile midagi öelda tahaksin, aga siiski.

eelmise jutu jätkuks...

... tõi Piia mulle täna ühe Wayne's Coffee muffini. Et talle läinud minu väidetav represseeritus hinge ja nii. Väga hea muffin oli.

Ja kui me juba endistest klassikaaslastest räägime, siis kas see lapsepuhkusel olev isa Indrek Vainu, kes tänases EPL-is ilmunud inimkaubandusevastasele kirjale alla sirgeldas, on tolle prisma läbi relevantne tegelane või ei?

Viimaks pean kirjutama ka ühest tööl aset leidnud humoorikast seigast. Nimelt helistasin ühe teise ministeeriumi ühele naisametnikule, kelle töötelefon kutsus kaua-kaua. Keegi lõpuks vastas, imelikult hingeldades-sosistades. Naisterahva nimi oli õige, aga Coreperi juhisest ei teadnud ta midagi. Mõistatuse lahenedes selgus, et tegemist on vajaliku ametniku perearstist emaga, kes ei osanud vähimalgi määral aimata, miks tütre töönumber tema mobiilile suunatud on. Et ka järgmine samale numbrile tehtud kõne auväärt doktorini viis, on tõestuseks sellele, et tegemist polnud mingi ühekordse anomaaliaga, vaid tõelise mõistatusega. Paraku jäi viimane lahendamata, kuna vajadus naisterahvast tabada langes aja jooksul ära ja seega pole ma temaga endiselt vestelda saanud. Huvi samas igati säilib veel.

daamidele homset naistepäeva

Palju raha muidugi kulub jälle, kusjuures nn sõbrapäev ju alles oli. Miks keegi mulle kunagi lilli ja kommi ja kooki ei too, mh seda aspekti arvesse võttes, et ma tööl pidevalt pea 100%-liselt naistest koosnevas kollektiivis ja naiste võimu all viibin? Just mina olen siin see, keda meeles pidama ning poputama peab, igatahes.

Aga. Elus on ka ilusaid asju. Täna õhtul näiteks saab telekast (Viasat Sport 3) vaadata mängu Barcelona - Chelsea, homme kannab sama kanal (ja ka Nelonen) üle kohtumist Arsenal - Real Madrid. Mõelge selle peale, kui oma tüdruku või ema või tädi või vanaema või sala-armukese rahuldamisega hätta jääte.

9 päeva vahet

Prantsuse keeles on esmaspäevaks kaheksa (vist) lehekülge kirjalikke harjutusi teha. Või pigem teha neist "nii palju, kui jõuate". Millest ma järeldan, et ainus, mida õpetajanna instruktsiooni eiramisega kaotada saab, on tema respekt. Mida aga muidugi pole kunagi olnudki, sest grupi tase on vastav, eks. Ühest küljest on see kurb, teisalt aga ka mõnus, kuna minuga võrreldes täpselt sama lollid on minust ametialaselt kordi kõrgemal asuvad persoonid. Viimatimainitute olemasolu parim külg on aga veel see, et ülikooli lõpetav õpetajanna ei saa tunni jooksul mingilgi viisil kurja häält teha - vanuselt endale isaks-emaks sobivate tähtsate riigiametnike peale ta ju ei lõuga.

Jooksvast: homme sõidame Berliini (kus mh JML-ga hängime) tagasi pühapäeval. Toompeale lipuheiskamisele seega tänavu ei lähe (soovi korral vt 24.02.2005 sissekanne, mille sisu kohta nüüd tean, et minu poolt Trossiks peetu kandis tegelikult hoopis nime "Põld" - olid ajad, kui ma veel kirjutada jõudsin). Aga ilusat vabariigi aastapäeva kõigile.

"Termiinus!"

õudne, noh

Teemapäevalise survega alustati minu suunal juba hommikul vara. Õnneks asjad tööl kuigipalju hullemaks ei läinud, vaid naaberkabineti-Terje käis laua juurest läbi ja pakkus kommi. Võtsin pakutu vastu ka, sest Mesikäpp mulle täitsa et maitseb kohe. Edasi vastasin hommikusele survele (adekvaatselt, ma loodan), misjärel saadetud töömeilidessegi sobiliku tervitusrea lisasin ning hakkasin õhtul ees ootavaks surveks valmistuma. Hetkel vastav ettevalmistus muidugi endiselt käib.

Keegi neljapäeval lõunale tahab minna?

morrissey on siis 04.04 helsingis või ei?

Käisin esmaspäeval juuksuris ja pean nüüd kõiki naisfänne kurvastama - lokke enam ei evi. Ühingus ei kommenteerinud keegi (meestekari), tööl kommenteerisid kõik (naistekari). Muidu on väga hea; ainsaks probleemiks ostub aga tõik, et mu peal on isegi mütsiga väga külm. Õnneks läheb õhk homsest vähe kevadisemaks, väidab portaal ilm.ee (link parempoolses veerus).

kontserdil käisin

Igatahes.

Vene muttidel on suured rinnad ja poola omadel jällegi puhmas vuntsid. Võib esineda ka vastupidi. Mõlematele meeldib "bravissimo!!" karjuda, kergete variatsioonidega. Kõige nunnumad lapsed on noored usbekitarid, kuna naeratavad nõnda palju; ülbeimad on jällegi Venemaa metropolidest pärit lõngused. Doktor kultuuriminister/patroon on üsna tüse ja hakkab ka nelja-viie trepiastme peale hingeldama, samas tema kõnene inglise keel on oodatust ehk isegi kergelt parem.

paradigma muutub

Kui ma veel Helsingis stipendiaat olin, olin ma "virloainen" ja "Virosta". Eile aga nimetati kogu meie ülimeeldivat kollektiivi omavahel "eestiläisteks" ja öeldi, et kogu kamp on "Eestistä". Oli kohe palju ägedam tunne, mis tugevnes veel siis, kui kõige ülemusem ülemus endale Stockmannist allahinnatud talvesaapad ostis.

külmanalja venemaalt

childish giggle of the day (ikka kopin f365-te)

Mõtlesin ennist - olles just lõplikult ära tüdinenud oma töö kavandi viimasest ehk siis hindele esitatavast versioonist - et kui persoon, kelle perekonnanimi on 'Prikk' töötab oma kodumaa välisministeeriumis ja kõnealune asutus otsustab ta lähetada mõnes ingliskeelses riigis paiknevasse saatkonda, on ikka päris hea nali küll ju. Ha-ha!

tervishoidjatele palgatõusu palun

Kui ma reedel Ravi tänaval asuvas Silmakliinikus käies meditsiiniliste protseduuride järel all registratuuris parajasti arve tasumist lõpetasin, teatas mind teenindanud vaalamõõtmeline noorem naisterahvas juba selle üle 10 minuti väldanud protsessi käigus end minu kõrvale asetanud eakale ja suht kontaktivõimetule meesterahvale, kelle saatekiri ja pensionäritunnistus letti katsid, et võtku ta, värdjas (tegu pole tsitaadiga), ometi number endale, muidu ei teenindata. Vanakese õnneks olin ma sel ajal, kui vaal oskamatult arveid trükkida ja kaardimakset läbi viia üritas, talle ettenägelikult numbri juba võtnud. Vaalale see küll ei kõlvanud, kuna tal oli "järgmisena ees 182", ent vaala märksa vähem vaaljas naaber soovis just sobivat ehk 183. numbrit teenindada. Andsin siis naabrile vastava paberilipaka ja juhendasin koos vaalaga vanakese õigesse kohta. Loodetavasti said nad hakkama.

palju uut

Vanemast meesterahvast vana Mercedesega sõitnud taksojuht vastas eile öösel minu järelpärimise peale, et Tallinnas sõidab ringi 1700 litsentsiga ja ca 1000 litsentsita taksot, mis olla tublisti rohkem kui näiteks Helsingis. Kus nad siis olid kõik, ah?

A kurat, sel aastal on hoopis teistmoodi kui muidu. Sel aastal peab 2. jaanuaril tööle minema.