ai

Kui me täna hommikul Kivi Puhkemajja suundudes Tartusse jõudsime ning Narva maanteelt Puiestee tänavale keeranud olime, kommenteeris üks naiskolleeg (olemata päris kaua Tartus käinud) nähtut järgmiselt: "Nagu Venemaale oleks jõudnud." Lause mõte siis see, et ümbrus kuidagi armetu ja nn parsa välja paistis. Endal oli seda kuuldes korraks nagu valus, aga ega mingit diskussiooni algatada polnud võimalik - kant tundus mullegi üsna kohutav. Samas ma veel nii üheksa kuud tagasi päris sedamoodi ei mõelnud.

Igatahes, loo moraal: ma ei taha enam välistudengitelt küsida, et kuidas neile Tartu meeldib. Mitte, et ma neilt üldse midagi küsida või neile midagi öelda tahaksin, aga siiski.