Käisime Hellas Hundis, mina kusjuures võtsin "hilise hommikusöögi" (mis nüüd, kui vorstikesed on asendatud seentega, tegelikult enam üldsegi nõnda hea ei ole). Arve makstud, läksin WC-sse. Jõudes vastavale uksele lähemale, nägin tuttava näoga meest. Tahtsin juba tervitada, aga siis sain aru, et tegemist Mart Poomiga, kes mu teretuttavate hulka siiski ei kuulu. Lauda naastes nurusin Lauralt tema märkmiku vahel olnud postkaardi ja läksin auväärselt ja väga fit paistnud väravavahilt autogrammi küsima. Oma elu esimest. Võtmesõnaks siis pigem "Arsenal" (vennal Marko Kristali oma ju juba niigi on :)).
"Tere ja head isu, kas teilt autogrammi võib paluda?" alustasin. Mart vaatas ehmunult ajalehe pealt üles ja vastas näoilme selginedes: "Ikka võib". Ulatasin postkaardi, tagumine külg pealpool ja ka pastaka, Prantsuse Kultuurikeskuse logoga. Nüüd on postkaart üleni autogrammi täis. Tänasin (edu hooajaks miskipärast ei soovinud) ja Poom ühmas midagi vastuseks. Lahkusin, jättes mehe lõunasööki lõpetama ning edasi lehte lugema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar