pühapäev, veebruar 27, 2005

ood rõõmule

mu peas on, mu peas on rõõm
just seal, kus enne paiknes kõõm
aga siis läksin poodi ma
läksin, shampooni ostsin
ja saan nüüd jälle laiata

shampoon oli kallis, väga kallis
maksis palju raha tartu kaubahallis
ja seega ostmata jäid
minipitsa ning viinamarjad nizzast
ja kõht nüüd pole üldse mitte täis

aga see siiski eriti ei loe
sest ma ju kunagi peitu ei poe
akadeemia ja ühingu ja muu eest,
kus ikka on vaja tublit meest
kes võitleks kohe südamest

nii et raisk, mu armas väike beib,
pane ära oma piim ja sool ja leib
ja võta üks pits ja siis ka teine
ning räägi anekdoote leime
et oleks nagu oleks nagu peaks
ja et mina kiidaks kogu värgi heaks

neljapäev, veebruar 24, 2005

vabariigi aastapäeva apdeit

6:15 äratus
6:20 tõusmine
6:57 kodust lahkumine
7:12 kokkulepitud kohtumispaika saabumine
7:21 kohale jõuavad neiud Hein ja Soms
7:30 siseneme Toompea lossi hoovi

On väga ilus ja meeleolukas, aga siis hakkab rääkima härra Enn Ergma. Vaatan ringi, olemas on näiteks Reaalkooli lipp. Aga kus on Kolledzhi oma? Kurat, mingi Estonian Business School ja Mereakadeemia on ka esindatud, maeivõi. Igatahes. Ühingut on suht palju, aga keegi ära tunda ei taha, Murusalu ja seksikaim mees 2004 vaatavad mööda, kas meelega, seda ei tea. Ise identifitseerin veel Tiidemann sen-i ja Trossi. Olemas ka Sakala ja Vironia lipud ning mehed, samuti vähemalt üks piilu ja üks Indla neiu. Parteiplagudest lehvib vaid Isamaaliidu oma. Erinevate riikide kaitseatasheed haigutavad. Rahvas laulude sõnu ei tea, ka hümni omi mitte. Mina ja Piia umbes ainsana (okei, härra haridusminister ka) laulame "Kaunistagem Eesti kojad" ja oleme seejärel pettunud, et "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt?" esitamata jääb. On väga külm, ehkki ilus ja päikesepaisteline hommik.

Läheme Le Bonaparte'i hängima. Neiud säravad. Siis viib Piia mind autoga koju. Ema on teinud pannkooke. Kohv on hästi õnnestunud. Telekast tuleb paraad. Saan awwww-kõne. Meel on hea.

Õuverändaut.

vabariik 87

No lausa pühalik tunne on südames, jaa.

Ja kallipaimusi neile, kes kaks õhtut järjest mu lahkumise järel sissejäänud msn-i pärast end kurvana tundma on pidanud. Vaesekesed. Ma tegelt üldse ei ignoreeri teid, ausõna. Juan on süüdi kõiges niikuinii.

teisipäev, veebruar 22, 2005

jo vuodesta 2003 lähtien...

Ma jäin täna/eile Sebe veoteenust kasutades Tallinnast 110 kilomeetri kaugusel tee peale, sest Sebe buss läks katki. Ma pakun, et see oli kolme ja poole aasta jooksul nii neljas kord juba. Õnneks tuli Taisto masin varsti otsa ja võttis vaesed õnnetud peale. Magistrikraadi poole püüdlev Riho Kangur istus Taistos minu kõrvale ja me rääkisime muuhulgas lõputöö kirjutamisest. Siis luges tema Mikkeli mingi aine kompendiumit ja mina lugesin romaani "Alfie" ja magasin.

Viimane mees, kes öösel Ühingus veel passis ja mul magama minna ei lasknud, oli Laja. Sulbi tõmbas veidi enne teda nahuj. Aga siis, kui maja tühi, oli mu uni läinud. Jama värk, raisk. Aga vähemalt ma tean nüüd, et TV3 näitab argipäevadel kella 7:45 paiku ja kell 15:00 ühte ja sama "Simpsonite" osa. Lame. Tori tuli kolm minutit õigest hetkest hiljem ja asi sai üle antud ja sai koju mindud ja ilusas oranzhis plastikpudelis paiknevat kodumaist torupuhastit tarvitet. Huvitav oleks teada, et kas see mõjus positiivselt või mitte.

Pühapäev oli nunnu. Laupäev oli nunnu. Mulle nimelt meeldib hilise ajani magada. Reedene pidu oli samuti nunnu, kui noored värdjad ja Deniss välja arvata. Vähemalt Pepito'ga sain tuttavaks ja uut kuuma armupoeeti nägin laivis. Aga fritüüri ikka tarvitada ei oska veel.

Muidu paistab tore nädal tulevat. Kvaliteetjalgpall ja sünnipäevapidu näiteks. IT-mees kah. Keegi juhendajale ei taha kirjutada mu eest?

pühapäev, veebruar 13, 2005

kõva sõna

[nimi muudetud] says:
mehe peenis on talle kõige olulisem asi ja oma lühikese eluea jooksul olen ma õppinud, et seda ei tasu alahinnata

Ja siit õpime ropendama. Mida veel tahta? Elu on ilus, noored.

laupäev, veebruar 12, 2005

(jagatud?) 'mure on õhus'

tarmo says:
krdi valentinipäev tuleb jälle
tarmo says:
ma ei viitsi, rsk
märt says:
:D

Mu uus lemmiklaul on pigem siiski hoopis New Kids On The Blocki "Tonight". Sest kuidas sa ikka vastu panna suudad, kui kõrvaklappidest kõlab "sounds good, hey fellas, let's do it, here we go!"

reede, veebruar 11, 2005

ehkä väsyttää vähän mutta nyt ei nukuta

Kui päev algab infoga, et maailma kõige vähem seksinud inimene ever on taaskord su peale kaebuse esitanud, siis pead paratamatult mõtlema, et ehk on tegu tema sellealase mure ja ängi välja elamisega teiste peale. Ja nüüd ma siis mõtlengi, et on. Sest ise ma ju puhas poiss täiega ometigi.

Ja mu uus lemmikbänd on Tik Tak ja uus lemmiklaul "Heilutaan" ja ma üldse väidan, et kõike soomlaslikku tuleks promoda ja keda see teema ja Suur-Soome idee huvitavad, võib näiteks kena, kuigi hirmuäratava amica Nelega kontakteeruda, kes härra seltsimees Pätsi unistusest uurimustööd kirjutama hakkamas.

esmaspäev, veebruar 07, 2005

pühapäevaõhtu tallinnas

Sa tuled koju nii poole üheksa paiku. Sa heidad väsinult oma voodisse. Linade küljes on kergeltaimatav J'adore'i hõng. Sa magad vahelduva eduga umbes veerand kaheteistümneni, mil helistavad kaks sinu parimate sõprade hulgast. Nad alguses laulavad sulle ja siis teevad huumorit veidi ja seejärel jätavad rahule. Varsti hakkab TV3-e pealt su Helsingis avastatud lemmiksarju, "Kaks poissi, tüdruk ja pizzabaar". Enne veel näed "Ally Macbeali" lõppu. Sa lähed võtad külmkapist Originaali, purgis. Varsti võtad teise (ühtlasi viimase). Seejärel võtad oma elu esimese arbuusimaitselise Bacardi Breezeri, mis momentaanselt su uueks lemmikjoogiks kvalifitseerub. Vahepeal on CNN-i pealt alanud "The Daily Show with Jon Stewart", mida sa ülikaua näinud pole, aga mis üsna lame tundub olevat tegelikult nüüd. Selle kestel proovid samuti esmakordselt õunamaitselist Arcticut, mis etiketil kohalikku motoässa Tanel Leoki demonstreerib muide (ilgelt rõve pask tegelt, üldse mitte kohe ei soovita). Mõtled tarbida ka külmkapis olevat valget veini, aga suudad seda siiski säästa. Siis lähed onlain, oled popp, mitu inimest hakkab ise rääkima suga ja saad igasugu põnevaid asju teada. Loed Soccerneti, avastad, et Chelsea ei võitnudki ja teisipäevane kaotus tundub veelgi valusam su muidu nüüdseks täitsa okei hingele. Kirjutad sissekannet, kuulad Robbie't, helistad sõbrale. Plaanid MTV3-e pealt Super Bowli vaatama minna, aga ei tee seda siiski veel.

laupäev, veebruar 05, 2005

i want to be the boy

Elagu esseed teemal "Uudishimu"!
Elagu kunstlikud seltskonnad!
Elagu õllevabad kohad!
Elagu magus valge vein!
Elagu Popular!
Elagu halb muusika!
Elagu Vanilla Ninja tshikkide mehed!
Elagu veebruarikuu ilmad!
Elagu Orkut!
Elagu Linnahalli-Statoil!
Elagu vesipiibu-pannkoogi-õlle...filmiõhtud!

Ja definitely elagu ingellikud neiud.

Borat muide tegutseb jälle. Mis on lahe.

Tuju tegelt täitsa hea kohe.

neljapäev, veebruar 03, 2005

deis ov auer laivs

Bussisõit Tartusse oli armas. Ärapanija oli üle kuude jälle naljakas. Mike oli ikka sama seks. Juan oli veelgi armsam kui muidu. Racheli sõnumihuumor oli viis pluss täiega. Teisipäevahommikune kohv oli kõige kangem üldse. Teisipäevane maja oli kõige külmem üldseüldseüldseüldse. Kolmapäevane oli juba kordi parem (tõesti hea, et esmaspäevast tunda ei saanud). Jalgpall oli jubejubejubejube. Pidu oli mööndustega. Mina õppisin selle käigus uue verbi ära näiteks. Samas pidin pettuma, et Gross ja Toots vähemalt minu silme all ei suudelnud siiski. Ja keegi lollakas mängitas Coldplay'd ka pidevalt, no kaua võib?

Igatahes, ZumZumi ettekandja Karina, kes teisipäeva hilisõhtul kogemata külma arve sai, oli südamepõhjani liigutatud, kui kenad eesti noored järgmisel päeval viga parandama läksid. Just nii, ma leian, on kena ja kaunis ja väärikas ja õige.

Lõpetuseks - kesse türa mu mütsi kütmispeolt lahkudes ära ajas? Too, värdjas, tagasi, raisk. Väljas on mingi miinus kümme vähemalt ju.

esmaspäev, jaanuar 31, 2005

kaks asja

1) Millise kauni, varjatud kirest nõretava ning, võiks ehk pakkuda, üsnagi proaktiivsust täis poeemi ma nüüd pärastlõunal avastasin. Loe ning vaimustu ka Sina.

2) Ma vaatan, et Tartu tuleb ikka juba täna ära vist. Gruupid võivad järjekorra moodustada.

laupäev, jaanuar 29, 2005

awwinxxkallikallinummijaaa

Ma kõike eile öösel toimunust küll kahjuks ei mäleta, aga üsna kindlalt on mul meeles siiski, et Mike nii kella nelja paiku, just enne uttu tõmbamist (kellega, btw?) veidi nagu muigas mu suunal või nii. Ja et Juanile, kes umbes kaks tundi varem kodu (?) poole lahkudes oma tulevasele elukaaslasele isegi ilusat õhtu jätku ei soovinud, järgnes ka tema ustavaim gruupi.

Elagu seksikad mehed, ma ütlen.

kolmapäev, jaanuar 26, 2005

uutmoodi proaktiivsus

[02:27:17] =Eveliis=: pane ennast*
[02:27:20] =Eveliis=: :D
[02:27:22] märt | yeah, she's at home: will do
[02:27:23] märt | yeah, she's at home: :D

* - rõhk sõnal 'pane'.

Muuhulgas raporteerin, et (Seksi-)Krister sõitis Romantika pardal Soome täna, hõimusuhtlust jms jätkama. Oli teine heas meeleolus üsna (palju rohkem, kui mina kuus kuud tagasi), positiivselt lähitulevikku vaatav. Eks muidugi vaid aeg näitab, kas ta saab paigutuma sellesse stipendiaatide rühma, mida esindavad nt Marko/Raimond/Rait, või sellesse, mille säravamateks poisteks on muuhulgas Einar/Jaanus/Märt. Loodame parimat igatahes, eks.

Nimetas kl 22 Man U - Chelsea, liigakarika poolfinaali 2. mäng. Õuverändaut.

elagu ilusad silmad...

Aasta ettekandjaks valin Esperi kõrvale Kolme Näoga Mehes tööl olnud tumedapäise neiu, kes hoolimata sellest, et 15 minuti jooksul peale menüü toomist tellimust võtta ei suutnud, täna paari kena eesti inimest siiski, võiks öelda, hingepõhjani liigutada oskas. Juba see vabanduskõne, mille ta suurele turistikambale ruumi tegemise eesmärgil klientide ümberpaigutamist ette võttes pidas, oli lihtsalt kaunis. Aga et tütarlaps pärast pooltteist tundi üle sulgemisaja kannatamist veel ka seoses eelmainitud proaktiivsusega arvet 40% võrra vähendas, tegi ta lausa ülimaks.

Võluv naeratus tuli samuti muidugi üldmulje kujunemise juures kasuks. Aga ei etendanud peamist rolli siiski.

esmaspäev, jaanuar 24, 2005

come, armageddon, come...

Mööda seinu, mööda maad,
tüdruk vaatab, kust ta saab.
Vaatab, mõtleb, midagi ei näe,
kuni mina annan talle käe.

Sära siis kerkib neiu silmi,
tundub, nagu vaatamas me filmi -
kaovad valud, argimured,
varsti saabumas on kured.

Kõik meil sujub, seks on hea
(no siis, kui mina välja vean).
Hea on olla kaunis noor,
eriti, kui veidi hoor.

Proaktiivselt ent keegi tuleb,
mu silmad neiu suunal suleb,
enda koju ära viib
ja läbi ongi meie riim.

Et käesoleva sissekande ajalooline olulisus selles laiutavate suurepäraste ridade tõttu täielikult varjule ei jääks, mainin siinkohal ära, et lõpuks ometi sai mu lemmiksõna ka luulevormis kirja pandud. Kes ei tea (palju uusi fänne/gruupisid, mis teha), siis selleks lemmiksõnaks on loomulikult proaktiivsus koos oma erinevate vormide ning tuletistega.

reede, jaanuar 21, 2005

fall to the floor, my baby

Olles nüüd tugevas koguses inspiratsiooni saanud, leidsin, et vaja oleks poeesiat luua jälle. Nii et:

No miskit pole tõesti teha,
ei tööta praegu minu keha.
Ei valgu voolav veri sinna,
kuhu väga vaja tal on minna.

Seega, musi, vaid kallista mind
ja seejärel peida oma rind.
Ei suuda praegu ära panna sulle
kuid vahest siiski andestad mulle?

teisipäev, jaanuar 18, 2005

pr-akt

Posti on tagasi muide. Nii et. Ei peagi me nüüd enam laupäevast SL Õhtulehte lugema aeg-ajalt, mitte muidugi, et see halb või negatiivne kogemus oleks kuidagi.

Aga põhiline on nüüd ikkagi uue ja popi Orkuti-kommuuniga liituda. Et fann oleks ja üldse. Et oleks sotsiaalsus. Ja sidemed, network, noh. Ja et me Eveliisiga rikkaks saaksime. Objekt on hõlpsalt minu profiili alt leitav. Seni on tütarlastel seal ülekaal suhtega 3:1. A mis me, mehed, halvemad oleme või? Oleme või?!

pühapäev, jaanuar 16, 2005

kõik on halvasti, kõik on halvasti, kõik on halvasti

Tiitel on tõesti läinud nüüd, ma kardan. Et siis ka Arsenal ei kõlba järgnevad mitu kuud minu päikeseks ja elule on kardetavasti tarvis mingi uus eesmärk/mõte leida vist.

Reede õhtul Tartusse sõites ja pleierist Robbie't kuulates ei suutnud ma kordagi päriselt uinuda, sest iga kord, kui ma peaga kõvasti vastu bussiakent kukkusin, ärkasin paratamatult üles jälle. Minu kõrvale end istuma asutanud noormees oli sellest juba umbes poole tee peal nõnda ära hirmutatud, et veel vasakule poole liikudes oleks ta istme pealt maha kukkunud. Aga ega ma ei kurtnud, rohkem ruumi pervsonaalset tuleb alati kasuks ju.

Kohale jõudes ostsin Kaubamajast hambaharja, mis on vist umbes seitsmes omasugune ese minu valduses viimase poole aasta jooksul. Seekord läksin välja sellise vähe odavama, keskmise tugevusega vahendi peale, mis pruukides siiski äärmiselt mõnusana tundub ja oma töö igati tublilt ära teeb. Rõõm kasulikust purchase'ist aga kadus võrdeliselt koos iga Suudlevates Tudengites menüüd oodatud sekundiga. Lõpuks sai neid sekundeid umbes 1200, kui Piia omad juurde panna, siis koguni 1800 ringis. Ei tasu minna sinna kohta enam. Crepp näiteks on kordi mõnusam pleiss, eriti siis muidugi, kui ka minu ja sinu isiklik Spursi-fänn Esper tööl on. Parim hetk kohvikus oli siiski too, mil mind tabas ühe kurja feministi poolt visatud menüü. Või siis see, kui emme sülest põgenenud pisike kõigi tulevate lapsevanemate omadest just minu selja katsumiseks välja valis. Mis tõesti oli nunnu ja täitis mind hetkeks lootusega helgest tulevikust, ausalt.

Aleksandris oli liiga palju rahvast, mistõttu ma enamuse ajast köögis veetma ning endast hullult valet muljet jätma olin sunnitud. See oli ka üks põhjuseid klubi ukse tagant lahkumiseni viinud otsuse tegemise juures. Pealegi olime tee peal kaotanud ühe kõige olulisema biache ja teine oli hoopis Mike'i külje alla siirdunud (nuukse). Plusspoolele võib jällegi kanda üle kaare käimise, mis omal värdjalikul kombel siiski üsna äge oli, eriti mu pehmeid jalgu arvestades. Ikka need tuled, mis paistsid, ja mustav vesi ja värk ja üldse... Romantika.

Õhtu/öö (parim uni parimas kohas viimase paari kuu jooksul Tartus)/hommiku/päeva/jne tõdemus: see, et asjad tõesti ei ole kunagi nii, nagu nad paistavad, välja arvatud juhul, kui nad siiski on, on kõigest hoolimata väga tähtis meelde jätta, sest muidu võivad valed inimesid valesid asju arvata. Keeruline stahv, eksole. Teine tõdemus on, et roheline tee päris rahustab ka närve ja keha jms. Ja kolmas, et kuni Nimetasse minekuks pleieris ripiiti peale pandud "Patrick Batemani" mitmekordse kuulamiseni kummitas mind alates hommikust Balti Fizz Superstaariga (vms) analoogse briti lauluvõistluse võitnud Gareth Gatesi "Anyone of Us (Stupid Mistake)", aga JDB kitarr ja hääl suutsid sellest õnneks jagu saada siiski.

Siin muide on järjekordne mõttetu egotripp netis. Nüüd juba seega kahel mu Top 3 klassiõdedest oma weblogid olemas. Või siis viiel mu lemmikbiachedest. Võimisiganes. Twenty-two years of living and... (?)

neljapäev, jaanuar 13, 2005

mu orkuti network 13. 01. 2005 kl 16:22.

Roosaga (ennekõike seksikad): Helen S, Shmosula, Liina G, Hendrik, Ausmees (mida vittu?!).

Sinisega (ennekõike lahedad): Tankla, Evelyn K, Eva A, Lopman, Tuuli P, Tiidemann, Laja, Pauklin, Juhan A, Laura H, Laar, Eveliis, Koorits (mida vittu?!), Simmerman, Mairi, Arro A, Karmo, Kersti, Ann K, Liis J, Piia, Kard, Mike, Jonna, Miidla, Eero.

Kollasega (ennekõike usaldusväärsed): Matiisen, Järvela, Miljan, Kiku (mida vittu?! Kiku on seks!!).

Järeldus: Orkut on loll, loll. Ameerika ei meeldi mulle, ei.

gonna lose it anyway, jaa

Nii väga obsessiivne,
nii ülidepressiivne.
Ära enam palun tee,
muidu eal ei kohtu me.

Ehkki kohtuda ma'i taha,
sest sulle panna taha
on umbes sama hea,
kui lüüa oma pead
kõvasti vastu külmkappi,
ilma, et keegi tuleks appi.

Ano POLLOG vähemalt liigutab jälle. Ligi seitsmekuuse intervalli järel. Tubli, Hendrik!

*Ohkab*