Tiitel on tõesti läinud nüüd, ma kardan. Et siis ka Arsenal ei kõlba järgnevad mitu kuud minu päikeseks ja elule on kardetavasti tarvis mingi uus eesmärk/mõte leida vist.
Reede õhtul Tartusse sõites ja pleierist Robbie't kuulates ei suutnud ma kordagi päriselt uinuda, sest iga kord, kui ma peaga kõvasti vastu bussiakent kukkusin, ärkasin paratamatult üles jälle. Minu kõrvale end istuma asutanud noormees oli sellest juba umbes poole tee peal nõnda ära hirmutatud, et veel vasakule poole liikudes oleks ta istme pealt maha kukkunud. Aga ega ma ei kurtnud, rohkem ruumi pervsonaalset tuleb alati kasuks ju.
Kohale jõudes ostsin Kaubamajast hambaharja, mis on vist umbes seitsmes omasugune ese minu valduses viimase poole aasta jooksul. Seekord läksin välja sellise vähe odavama, keskmise tugevusega vahendi peale, mis pruukides siiski äärmiselt mõnusana tundub ja oma töö igati tublilt ära teeb. Rõõm kasulikust purchase'ist aga kadus võrdeliselt koos iga Suudlevates Tudengites menüüd oodatud sekundiga. Lõpuks sai neid sekundeid umbes 1200, kui Piia omad juurde panna, siis koguni 1800 ringis. Ei tasu minna sinna kohta enam. Crepp näiteks on kordi mõnusam pleiss, eriti siis muidugi, kui ka minu ja sinu isiklik Spursi-fänn Esper tööl on. Parim hetk kohvikus oli siiski too, mil mind tabas ühe kurja feministi poolt visatud menüü. Või siis see, kui emme sülest põgenenud pisike kõigi tulevate lapsevanemate omadest just minu selja katsumiseks välja valis. Mis tõesti oli nunnu ja täitis mind hetkeks lootusega helgest tulevikust, ausalt.
Aleksandris oli liiga palju rahvast, mistõttu ma enamuse ajast köögis veetma ning endast hullult valet muljet jätma olin sunnitud. See oli ka üks põhjuseid klubi ukse tagant lahkumiseni viinud otsuse tegemise juures. Pealegi olime tee peal kaotanud ühe kõige olulisema biache ja teine oli hoopis Mike'i külje alla siirdunud (nuukse). Plusspoolele võib jällegi kanda üle kaare käimise, mis omal värdjalikul kombel siiski üsna äge oli, eriti mu pehmeid jalgu arvestades. Ikka need tuled, mis paistsid, ja mustav vesi ja värk ja üldse... Romantika.
Õhtu/öö (parim uni parimas kohas viimase paari kuu jooksul Tartus)/hommiku/päeva/jne tõdemus: see, et asjad tõesti ei ole kunagi nii, nagu nad paistavad, välja arvatud juhul, kui nad siiski on, on kõigest hoolimata väga tähtis meelde jätta, sest muidu võivad valed inimesid valesid asju arvata. Keeruline stahv, eksole. Teine tõdemus on, et roheline tee päris rahustab ka närve ja keha jms. Ja kolmas, et kuni Nimetasse minekuks pleieris ripiiti peale pandud "Patrick Batemani" mitmekordse kuulamiseni kummitas mind alates hommikust Balti Fizz Superstaariga (vms) analoogse briti lauluvõistluse võitnud Gareth Gatesi "Anyone of Us (Stupid Mistake)", aga JDB kitarr ja hääl suutsid sellest õnneks jagu saada siiski.
Siin muide on järjekordne mõttetu egotripp netis. Nüüd juba seega kahel mu Top 3 klassiõdedest oma weblogid olemas. Või siis viiel mu lemmikbiachedest. Võimisiganes. Twenty-two years of living and... (?)
Reede õhtul Tartusse sõites ja pleierist Robbie't kuulates ei suutnud ma kordagi päriselt uinuda, sest iga kord, kui ma peaga kõvasti vastu bussiakent kukkusin, ärkasin paratamatult üles jälle. Minu kõrvale end istuma asutanud noormees oli sellest juba umbes poole tee peal nõnda ära hirmutatud, et veel vasakule poole liikudes oleks ta istme pealt maha kukkunud. Aga ega ma ei kurtnud, rohkem ruumi pervsonaalset tuleb alati kasuks ju.
Kohale jõudes ostsin Kaubamajast hambaharja, mis on vist umbes seitsmes omasugune ese minu valduses viimase poole aasta jooksul. Seekord läksin välja sellise vähe odavama, keskmise tugevusega vahendi peale, mis pruukides siiski äärmiselt mõnusana tundub ja oma töö igati tublilt ära teeb. Rõõm kasulikust purchase'ist aga kadus võrdeliselt koos iga Suudlevates Tudengites menüüd oodatud sekundiga. Lõpuks sai neid sekundeid umbes 1200, kui Piia omad juurde panna, siis koguni 1800 ringis. Ei tasu minna sinna kohta enam. Crepp näiteks on kordi mõnusam pleiss, eriti siis muidugi, kui ka minu ja sinu isiklik Spursi-fänn Esper tööl on. Parim hetk kohvikus oli siiski too, mil mind tabas ühe kurja feministi poolt visatud menüü. Või siis see, kui emme sülest põgenenud pisike kõigi tulevate lapsevanemate omadest just minu selja katsumiseks välja valis. Mis tõesti oli nunnu ja täitis mind hetkeks lootusega helgest tulevikust, ausalt.
Aleksandris oli liiga palju rahvast, mistõttu ma enamuse ajast köögis veetma ning endast hullult valet muljet jätma olin sunnitud. See oli ka üks põhjuseid klubi ukse tagant lahkumiseni viinud otsuse tegemise juures. Pealegi olime tee peal kaotanud ühe kõige olulisema biache ja teine oli hoopis Mike'i külje alla siirdunud (nuukse). Plusspoolele võib jällegi kanda üle kaare käimise, mis omal värdjalikul kombel siiski üsna äge oli, eriti mu pehmeid jalgu arvestades. Ikka need tuled, mis paistsid, ja mustav vesi ja värk ja üldse... Romantika.
Õhtu/öö (parim uni parimas kohas viimase paari kuu jooksul Tartus)/hommiku/päeva/jne tõdemus: see, et asjad tõesti ei ole kunagi nii, nagu nad paistavad, välja arvatud juhul, kui nad siiski on, on kõigest hoolimata väga tähtis meelde jätta, sest muidu võivad valed inimesid valesid asju arvata. Keeruline stahv, eksole. Teine tõdemus on, et roheline tee päris rahustab ka närve ja keha jms. Ja kolmas, et kuni Nimetasse minekuks pleieris ripiiti peale pandud "Patrick Batemani" mitmekordse kuulamiseni kummitas mind alates hommikust Balti Fizz Superstaariga (vms) analoogse briti lauluvõistluse võitnud Gareth Gatesi "Anyone of Us (Stupid Mistake)", aga JDB kitarr ja hääl suutsid sellest õnneks jagu saada siiski.
Siin muide on järjekordne mõttetu egotripp netis. Nüüd juba seega kahel mu Top 3 klassiõdedest oma weblogid olemas. Või siis viiel mu lemmikbiachedest. Võimisiganes. Twenty-two years of living and... (?)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar