Arsenali lipu (kolm korda viis jalga, punane, uus vapp valgega ja kiri 'Arsenal' valge ning kuldsega peal) panin voodi kohale seinale. Jube sheff näeb välja seal. Mis ei tähenda muidugi, et Man City'ist jagu oleks saadud. Pähh. Putskomanull. Raisk. Türakomadildo isegi, maeivõi. Nii ei saa õnne tunda ju üldse, kui jalgpallist ka nädalaks positiivset laengut ei saa. Fakk. Ei taha ma olla tige ja pahur, olla ülbe till (uus testimonial, ka Sina, Liisa...), aga ei lasta teisiti, pole minu süü, kunagi ei ole ju-uu-uu... Ohver olen ma hoopis. Ja sina oled ka. Ja igaüks on. Ja muidugi kummitab hetkel otsetõlget tehes jälle kord "Motorcycle Emptiness". Mis on positiivne. Nii vana arm, ent näe, ikka veel ei roosteta ära. Aga muidu head õppimist igatahes kõigile. Ning elagu stupiidsus, endiselt, selleta ju ei saa ka olla. Mina nüüd tänaseks lõpetan, ma usun. Teen seda Robbie saatel ("Kids"). Seks lugu, 31.-1., mäletan, sai tantsitud selle peale, nagu ka "Rock DJ" ja "Angelsi" kõlades, siin ja seal, Tartu iga nurga peal, meelel kurval, meelel heal, nõnda ma mäletan, nõnda ma tean. Täitsa hullult põnev ja äge, onju.
(Nüüd "Misunderstood" juba mängib.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar