Istun Mike'i juures praegu. Üksinda, sest ta läks ära. Hommikusöögiks valmistas ta muna mulle, just parajalt maitsestatud. Köögis vedeleb igas mõõdus spagette. Selline mees. Kuulan Oasist. Joon teed, kollase pakendiga Liptonit, klassikaline on parim ikka. Räägin MSN-is Jõuluvana Beebiga. Kohe varsti lähen käin autoparandusest läbi ja seejärel loodetavasti perearsti juurest samuti, kuna Eveliis ähvardas, et muidu võin kurdiks jääda. Ühingu uued ametnikud said peaaegu 100%-liselt sellised, et kõik hullult meeldivad mulle oma postil. Muidu oli, retrospektis, tegelt suht mõttetu enne homset jõulupidu Helsingist lahkuda üldse. Ja ma, fakk, täitsa lõpp, igatsen järsku selle linna järele. Nomaeivõi. Aga nii nunnu, varsti muudame Orkutis country ära jälle siiski ja vabalt võib selle peale mõeldes kuulata Eurythmicsi lugu "It's Alright (Baby's Coming Back)". Ning seda, miks ma tean, et selline laul olemas on üldse, võin ma täitsa julgelt avaldada - laenasin Stunsilt kunagi tema juures käies tolle megaansambli parimate palade kogumiku ja tegin koopia endale sellest. Piinlik kohe üldse mitte ei ole. Vot nii. Ja kes umbes 13:30 tahab saada Tartust Tallinna ühes mingi sita Mazda ja meeldiva seltskonnaga, võib helistada nii Mike'ile kui mulle.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar