ehk see lõpeb nüüd

"Otsapisikene," ütles Reaalsus vahetult enne seda, kui ta Katile vastu pead lajatas. Aga Kati, vaesekene, oli ikka nii kompliitli persses omadega, et ka mainitud laks mitte midagi ei mõjutanud, ei suutnud sittagi selgeks teha. Tõsi ta ju on, et mitu kuud võõras keskkonnas just hästi ei pruugi mõjuda, eriti sisemiselt nii umbes 13aastaste tütarlaste mõistuse tervisele, liiati veel, kui nad näiteks maalt on. Reaalsusele hakkas seepeale tunduma, et Kati on lihtsalt Loll. Reaalsus, samas, ei tahtnud seda ikka uskuda veel täiesti, sest kui Kati lihtsalt Loll olnuks, tulnuks tal, Reaalsusel, hakata kahtlema ka pisikese, aga tubli Eesti Vabariigi haridussüsteemis, mis ju selliseid Lolle kõrgharidust omandama ja seega asjata maksumaksja raha raiskama lubada ei tohtinuks. Aga kui ka korduvate lajatuste peale mitte vähimatki tulemust tulla ei tahtnud, pidi Reaalsus vähehaaval siiski leppima tõdemusega, et Kati siiski tõepoolest Loll, üks täielik riitard on. Selleks ajaks muidugi oli tal täiega suva nii Katist kui ka väikese, aga tubli Eesti Vabariigi haridussüsteemist, mis selliseid Lolle hoolimata kõigest enda rüppe võtvat näis.

Aga Kati muudkui jätkas ja jätkas Reaalsuse poolt tulevate hoopide ignoreerimist. Saaga läks juba päris mustaks huumoriks kätte, meenutas mingeid ajastu parimaid sketshe näiteks. Reaalsus tõstis lõpuks üles käed, nagu pärast halba keppi, ja teatas: "Mina igatahes lõpetan, ei tule välja vist."

Joone all: kasutatud on mõndasid Liisa ideid. Mis muidugi teeb mind, paraku, hoopis vähem shefiks.