Kolmapäeval ostsin Helsingist endale Robbie Williamsi "Greatest Hitsi". Ja möödunud viie päevaga on selgeks saanud muuhulgas, et tegemist on väga kõva plaadiga, eriti just tujumuusika suhtes. On olemas väga seksikad, väga aplifting lood ja samas sellised eriti kurvapoolsed laulud, enamik väga hästi teatud meeleolule sobivad. Mõned on teatud olukordades ka eriti valusad muide.
Aga alustame. Lood on plaadil ilmumise järjekorras. "Old Before I Die" on plaadi vähemütlevamaid palasid, selline suht neutraalne, sobiv kuulamiseks näiteks endale hommikul meiki tehes või kodust välja minemiseks riietudes. Nagu ka kohe järgnev "Lazy Days". Eks põhjuseks ole mehe toonane vähene küpsus sooloartistina. Aga siis. Maiuspala. "Angels". Jaa. Et armastan ingleid instead. Väga kõnekas statement ometi ju. Oled kurb ja nukker selle teema pärast näiteks ja nii hea on kuulata ja vaimusilmas loo videos kõndivat Robbiet näha. Väga ilus mees muide. Miks mina selline välja ei näe?
"Let Me Entertain You" samas on jõuline, tempokas biit, hea-tuju-laul, mitte küll Queeni "Don't Stop Me Now" mõõtu välja andev, aga ikkagi väga omal kohal. Viiendana tulev "Millennium" mõjub sellise tilulilutamise loona, aga kui on pullitegemise tunne, kõlbab küll. Järgmine killer on "No Regrets", valusalt lõikavate sõnadega, kurvameelsust süvendav - "if I could just stop hating you..." Edasi, "Strong" on üks selline suht mõttetu asi, "She's The One", ehkki ballaad, eraelu õnnelikumatel hetkedel täitsa sobiv. "Rock DJ" ja Kylie'ga koos linti lauldud "Kids" mahuvad samasse kategooriasse kui "Millennium", väike lollitamine on siin kiiuöörd.
Kolmas megateos plaadil on järjekorras üheteistkümnendana tulev, täpselt õige rütmiga "Supreme". Read nagu "and I'm a fiend/but I'm living for a love supreme" ja "do you believe?/you must believe", ehkki klisheelised, on siiski ka väga õiged ju kokkuvõttes. "Everybody lives for love..." ikkagi. Vist.
"Let Love Be Your Energy" muusikaliselt väga erilist muljet ei jäta, aga sõnad on taas head - "I can't contain how I feel/when your love shines down on me" ja "well if you want it come and make a stance" näiteks. "Eternity" ja "Road to Mandalay" (minu meelest kogumiku nõrgim koht, aga samas võib uhkustada artisti enda lemmiksõnadega) on jällegi ballaadid, esimene rõõmsa, teine kurva alatooniga. Valik tuleb teha vastavalt meeleolule. Ja siis jõuab kätte "Feel" - eriline klishee, eks, "I just wanna feel real love/feel the home that I live in/cos I've got too much life/running through my veins/going to waste", aga väga jõuliselt kõlab. Nii et neljas oluline lugu. Ja kohe selle järel hakkab mängima "Come Undone", Robbie'st enesest ja tema sisemisest ebakindlusest kõnelevad sõnad on suurepärased ja rütm toetab neid eeskujulikult.
"Sexed Up" on valus pala, räägib Robbie sõnul ühest tema eksist, ehkki tegemist olla liialdatud emotsioonidega. Refrään - "why don't we break up?/there's nothing left to say/I've got my eyes shut/praying they won't stray" lõikab melanhoolsuse ja oma suhte pärast muretsemise hetkedel nagu noaga ja teise salmi lõpp - "why don't we talk about it?/I'm only here don't shout it/given time we'll forget/let's pretend we never met" on ka superhea. Lisaks muusikaline taust. Õumaigaad kohe.
Kaks viimast lugu - "Radio" ja "Misunderstood" - on uus looming, loodud ilma kauaaegse koostööpartneri Guy Chambersita, kellest Robbie nüüdseks "lahku läinud" on. "Radio" rokib, võiks öelda, leiduvad coolness ja huumor ("my performance is easy/I am the god of romance/and in my confusion/I have the right to reign"), plaadi lõpulugu, mis muuseas on ka uue "Bridget Jonesi" (hea film, soovitan) taustamuusika hulgas, tundub aga olevat selline enesehaletsuslik ("trying to be misunderstood/just a product of my childhood"). Mulle siis üsna sobiv seega.
Kogu sissekande point on muide see, et tõsiasi, et ma üldse Robbiet kuulan meele parandamiseks/lohutamiseks või ka endale südamevalu tekitamiseks näitab ju, et ma olen muutunud, transformeerunud, ja see on ju ainult positiivne, kui areng toimub.
Aga alustame. Lood on plaadil ilmumise järjekorras. "Old Before I Die" on plaadi vähemütlevamaid palasid, selline suht neutraalne, sobiv kuulamiseks näiteks endale hommikul meiki tehes või kodust välja minemiseks riietudes. Nagu ka kohe järgnev "Lazy Days". Eks põhjuseks ole mehe toonane vähene küpsus sooloartistina. Aga siis. Maiuspala. "Angels". Jaa. Et armastan ingleid instead. Väga kõnekas statement ometi ju. Oled kurb ja nukker selle teema pärast näiteks ja nii hea on kuulata ja vaimusilmas loo videos kõndivat Robbiet näha. Väga ilus mees muide. Miks mina selline välja ei näe?
"Let Me Entertain You" samas on jõuline, tempokas biit, hea-tuju-laul, mitte küll Queeni "Don't Stop Me Now" mõõtu välja andev, aga ikkagi väga omal kohal. Viiendana tulev "Millennium" mõjub sellise tilulilutamise loona, aga kui on pullitegemise tunne, kõlbab küll. Järgmine killer on "No Regrets", valusalt lõikavate sõnadega, kurvameelsust süvendav - "if I could just stop hating you..." Edasi, "Strong" on üks selline suht mõttetu asi, "She's The One", ehkki ballaad, eraelu õnnelikumatel hetkedel täitsa sobiv. "Rock DJ" ja Kylie'ga koos linti lauldud "Kids" mahuvad samasse kategooriasse kui "Millennium", väike lollitamine on siin kiiuöörd.
Kolmas megateos plaadil on järjekorras üheteistkümnendana tulev, täpselt õige rütmiga "Supreme". Read nagu "and I'm a fiend/but I'm living for a love supreme" ja "do you believe?/you must believe", ehkki klisheelised, on siiski ka väga õiged ju kokkuvõttes. "Everybody lives for love..." ikkagi. Vist.
"Let Love Be Your Energy" muusikaliselt väga erilist muljet ei jäta, aga sõnad on taas head - "I can't contain how I feel/when your love shines down on me" ja "well if you want it come and make a stance" näiteks. "Eternity" ja "Road to Mandalay" (minu meelest kogumiku nõrgim koht, aga samas võib uhkustada artisti enda lemmiksõnadega) on jällegi ballaadid, esimene rõõmsa, teine kurva alatooniga. Valik tuleb teha vastavalt meeleolule. Ja siis jõuab kätte "Feel" - eriline klishee, eks, "I just wanna feel real love/feel the home that I live in/cos I've got too much life/running through my veins/going to waste", aga väga jõuliselt kõlab. Nii et neljas oluline lugu. Ja kohe selle järel hakkab mängima "Come Undone", Robbie'st enesest ja tema sisemisest ebakindlusest kõnelevad sõnad on suurepärased ja rütm toetab neid eeskujulikult.
"Sexed Up" on valus pala, räägib Robbie sõnul ühest tema eksist, ehkki tegemist olla liialdatud emotsioonidega. Refrään - "why don't we break up?/there's nothing left to say/I've got my eyes shut/praying they won't stray" lõikab melanhoolsuse ja oma suhte pärast muretsemise hetkedel nagu noaga ja teise salmi lõpp - "why don't we talk about it?/I'm only here don't shout it/given time we'll forget/let's pretend we never met" on ka superhea. Lisaks muusikaline taust. Õumaigaad kohe.
Kaks viimast lugu - "Radio" ja "Misunderstood" - on uus looming, loodud ilma kauaaegse koostööpartneri Guy Chambersita, kellest Robbie nüüdseks "lahku läinud" on. "Radio" rokib, võiks öelda, leiduvad coolness ja huumor ("my performance is easy/I am the god of romance/and in my confusion/I have the right to reign"), plaadi lõpulugu, mis muuseas on ka uue "Bridget Jonesi" (hea film, soovitan) taustamuusika hulgas, tundub aga olevat selline enesehaletsuslik ("trying to be misunderstood/just a product of my childhood"). Mulle siis üsna sobiv seega.
Kogu sissekande point on muide see, et tõsiasi, et ma üldse Robbiet kuulan meele parandamiseks/lohutamiseks või ka endale südamevalu tekitamiseks näitab ju, et ma olen muutunud, transformeerunud, ja see on ju ainult positiivne, kui areng toimub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar