Arvestades asjaoluga, et nüüd hetkel pole mul enam vaja ka mitte mängida/teeselda endale/teistele, et mu elu väga miiningful või samfing praegusel ajal oleks, siis olen viimase paari päeva vältel tõele rõõmsa ärevusega näkku vaadanud. Soome tagasi sõidan alles mõne päeva pärast. Seega, ärkame originaalis nii üheksa paiku, kui isa ja ema tööle lahkuvad ning magame siis rahulikult edasi umbes kaheteistkümne või üheni. Seejärel loeme läbi tänased üleriigilised päevalehed (mitte Äripäeva, samas, kuna seda siin majas paberkandjal ei leidu) ja tulemegi me enam-vähem püsivasse onlain-olekusse. Ja pole ju üldse kõige hullem see päev, mis sealt edasi lahti kerima end kukub. Inimesi, kellega Messengeris möla ajada, leidub piisavalt ning õhtu lähenedes lehvitavad mulle rõõmsalt ja flirtivalt kutsuvalt erinevad kvaliteetsed teleprogrammid. Ja muidugi mängib pidevalt taustaks mu uus iidol Robbie (liitun veel täna ka community'ga, ausalt).
Aga läheme nüüd teoreetiliselt raamistikult üle case-study'le, haarates näitena eilse päeva, 2004. aasta 23. novembri. Sest selline asi tundub popp olevat viimasel ajal (vt nt Esper, Eveliis, Liisa, Vossu). Niisiis, prooviäratus veidi peale üheksat, tegelik mõni minut enne keskpäeva. Hommikueine. Lehed. Suhtlus isaga. Siis MSN-i. Ja lähebki lahti. Räägin inimestega. Inimesed on nunnud ja toredad, mõned olenevalt vestluste käigust võib-olla ka kohkunud, shokeeritud, kaastundlikud. Vahepeal kõnelen telefonitsi Mariaga. Eveliisiga, keda terve päeva vältel ära kasutan, paneme lõpuks laias laastus paika Mike'ist superstaari loomise kava, samuti kerkib horisondile plaan osaleda valusalt laksav-lööva ühisloominguga tuleva aasta mingil romaanivõistlusel. Aeg-ajalt vahetame mõtteid Robbie ja tema loomingu üle. Eriti meeldivad meile "Angels", "No Regrets", "Supreme", "Feel", "Come Undone", "Sexed Up". Leiame, et kickass-kogumik on, 100%. Et selliseid oleks igal juhul rohkem tarvis. Ühtlasi anname teineteisele väikeste intervallidega teada, et milline selle superseksika mehe superhea lugu meil parasjagu kõlamas on.
Ühel hetkel, pärast vanemate koju naasmist ja perega ühise õhtusöögi nautimist tuleb pikem ja tõsisem vestlus ka Liisaga. Heietame minevikust ja tulevikust, teistest inimestest, oleme nukrad, tema pritsib valimatult sappi (mis tundub samas igati õigustatud olevat), mina käitun vaoshoitumalt märksa. Ühtlasi lõbustab ta ennast erinevatest akendest saadud infokatkete kontekstist välja rebimise ja endale nimeks panemisega. Mind ärritab väheke näiteks too - liisa / märdil ja liisil oli üksord mingi värk!, nime liisa / miks rahel ja hans ei käi? peale võtan endale nimeks märt - jah, miks rahel ja hans ei käi?, mida hiljem mõned korrad natuke kohendan, lisades selle lõppu näiteks pioneerliku hüüdlause rohkem proaktiivsust, noored! Rahel, kelle ma lapsiku huumori eesmärgil endale kontaktiks lisan, ja hiljem onlain tulev Hans ei ole just impressd, aga vähemalt üritan ma esimese vastu kena olla, läbi kaabli siis. Siis läheb Liisa linna peale lõbutsema ja mina pean jälle vaest Eveliisi, kellega niikuinii on side pidevalt säilinud, kiusama hakkama. Samal ajal tuleb MTV3 pealt supersarja "Friends" viimane, häpi endiga osa, aga et ma seda juba varem näinud olen, siis eriti ei taha vaadata, sama kordub ka TV3 näidatava "Seksi ja linna" osaga. Champions League'i mängudest on mul valida kolme - Real Madrid-Bayer Leverkusen (SAT1), Man Utd-Olympique Lyon (Viasat Sport 2) ja Juventus-Ajax (Viasat Sport 3) - vahel, aga ma ei viitsi ühessegi eriti süveneda ja olen rõõmus, kui kell 22:30 algab MTV3 pealt "Seksi ja Linna" viimane osa üldse. Et see sari igas mõttes, eriti aga Carrie ja Bigi koha pealt õnneliku lõpuga on, säran ma episoodi otsa saades üle kogu näo, kujutan ette, et umbes samamoodi näiteks, nagu kunagi kolmeaastasena näärikuuske imetledes. Ja Eveliis ning Berit on samuti rõõmsad kogu värgi üle, aga Rahel, kellel halb tuju ja/või masendus kallal olevat paistavad ja kes seda osa varem juba näinud vist on, ei taha üldse mitte särama hakata ja läheb ära magama hoopis. Kahju hakkab tast, tore tüdruk ju.
Varsti läheb Eveliis kah magama ja siis ma olen enam-vähem left alone, aga päästjaks osutub Paavo, keda ma muidu alates juuni teisest poolest ehk siis nii viis kuud suht blokkinud olen. Lühike aeg, pikk aeg, keda kotib. Räägime igast põnevatest värkidest, nagu kool, suhted, muusika. Saan lubaduse, et paari nädala pärast on mul Belle & Sebastiani plaat. Siis ütleme head ööd ja läheme ka meie Une-Matit ootama ja uni ongi ju see, mis lunastust ja kergendust toob (Manics - "I Live To Fall Asleep").
Aga läheme nüüd teoreetiliselt raamistikult üle case-study'le, haarates näitena eilse päeva, 2004. aasta 23. novembri. Sest selline asi tundub popp olevat viimasel ajal (vt nt Esper, Eveliis, Liisa, Vossu). Niisiis, prooviäratus veidi peale üheksat, tegelik mõni minut enne keskpäeva. Hommikueine. Lehed. Suhtlus isaga. Siis MSN-i. Ja lähebki lahti. Räägin inimestega. Inimesed on nunnud ja toredad, mõned olenevalt vestluste käigust võib-olla ka kohkunud, shokeeritud, kaastundlikud. Vahepeal kõnelen telefonitsi Mariaga. Eveliisiga, keda terve päeva vältel ära kasutan, paneme lõpuks laias laastus paika Mike'ist superstaari loomise kava, samuti kerkib horisondile plaan osaleda valusalt laksav-lööva ühisloominguga tuleva aasta mingil romaanivõistlusel. Aeg-ajalt vahetame mõtteid Robbie ja tema loomingu üle. Eriti meeldivad meile "Angels", "No Regrets", "Supreme", "Feel", "Come Undone", "Sexed Up". Leiame, et kickass-kogumik on, 100%. Et selliseid oleks igal juhul rohkem tarvis. Ühtlasi anname teineteisele väikeste intervallidega teada, et milline selle superseksika mehe superhea lugu meil parasjagu kõlamas on.
Ühel hetkel, pärast vanemate koju naasmist ja perega ühise õhtusöögi nautimist tuleb pikem ja tõsisem vestlus ka Liisaga. Heietame minevikust ja tulevikust, teistest inimestest, oleme nukrad, tema pritsib valimatult sappi (mis tundub samas igati õigustatud olevat), mina käitun vaoshoitumalt märksa. Ühtlasi lõbustab ta ennast erinevatest akendest saadud infokatkete kontekstist välja rebimise ja endale nimeks panemisega. Mind ärritab väheke näiteks too - liisa / märdil ja liisil oli üksord mingi värk!, nime liisa / miks rahel ja hans ei käi? peale võtan endale nimeks märt - jah, miks rahel ja hans ei käi?, mida hiljem mõned korrad natuke kohendan, lisades selle lõppu näiteks pioneerliku hüüdlause rohkem proaktiivsust, noored! Rahel, kelle ma lapsiku huumori eesmärgil endale kontaktiks lisan, ja hiljem onlain tulev Hans ei ole just impressd, aga vähemalt üritan ma esimese vastu kena olla, läbi kaabli siis. Siis läheb Liisa linna peale lõbutsema ja mina pean jälle vaest Eveliisi, kellega niikuinii on side pidevalt säilinud, kiusama hakkama. Samal ajal tuleb MTV3 pealt supersarja "Friends" viimane, häpi endiga osa, aga et ma seda juba varem näinud olen, siis eriti ei taha vaadata, sama kordub ka TV3 näidatava "Seksi ja linna" osaga. Champions League'i mängudest on mul valida kolme - Real Madrid-Bayer Leverkusen (SAT1), Man Utd-Olympique Lyon (Viasat Sport 2) ja Juventus-Ajax (Viasat Sport 3) - vahel, aga ma ei viitsi ühessegi eriti süveneda ja olen rõõmus, kui kell 22:30 algab MTV3 pealt "Seksi ja Linna" viimane osa üldse. Et see sari igas mõttes, eriti aga Carrie ja Bigi koha pealt õnneliku lõpuga on, säran ma episoodi otsa saades üle kogu näo, kujutan ette, et umbes samamoodi näiteks, nagu kunagi kolmeaastasena näärikuuske imetledes. Ja Eveliis ning Berit on samuti rõõmsad kogu värgi üle, aga Rahel, kellel halb tuju ja/või masendus kallal olevat paistavad ja kes seda osa varem juba näinud vist on, ei taha üldse mitte särama hakata ja läheb ära magama hoopis. Kahju hakkab tast, tore tüdruk ju.
Varsti läheb Eveliis kah magama ja siis ma olen enam-vähem left alone, aga päästjaks osutub Paavo, keda ma muidu alates juuni teisest poolest ehk siis nii viis kuud suht blokkinud olen. Lühike aeg, pikk aeg, keda kotib. Räägime igast põnevatest värkidest, nagu kool, suhted, muusika. Saan lubaduse, et paari nädala pärast on mul Belle & Sebastiani plaat. Siis ütleme head ööd ja läheme ka meie Une-Matit ootama ja uni ongi ju see, mis lunastust ja kergendust toob (Manics - "I Live To Fall Asleep").
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar