looduse imedest

Eile õnnestus mul peaaegu olla tunnistajaks kassikepile. Kiisud piidlesid teineteist katusel tšillides ja muudkui lähenesid sammhaaval. Sabad käisid erutunult edasi-tagasi. Kahjuks tüdis eeldatavalt isane isend eeldatavalt emasest isendist lõpuks siiski ära ja hüppas maapinnale. Kust siis seina äärt mööda hiilida üritanud uuele emasele järele tormas. Esialgne emane lahkus kurvalt. Nii et pean endiselt igatsuse ja huviga oma esimest korda ootama.

orkut nüüd ka eesti keeles, selgub

Ehk viimane meeleheitlik katse Facebookist (seni vaid neli keelt) mööda minna.

Scrap = sissekanne
Scrapbook = külalisteraamat
Committed = hõivatud
Testimonials = iseloomustused
Best feature = parim omadus
Dry/sarcastic = kuiv/sarkastiline

Jne. Lemmikuks on hetkel ehk "[...] lisas 4 uue/uut foto(t)".

puhkus alaku

"Riia kaitsjad" on hea naljafilm. Umbes nagu "Täna öösel me ei maga". Kui rahaga tõesti mitte midagi muud teha ei ole, võin soovitada küll.

Homme siis "Piir 1918".

põhjas emotsioon

"Põhjas" siis pigem nagu volüüm ehk helitugevus. Mitte nagu minu füüsiline vorm, mis pärast järjestikusi jalavigastusi ning nüüdset tugeva vastupanuvõimega viirushaigust on langenud alla igasugust arvestust.

nagu kaks tilka vett vol 2

musi!

Ma oleksin juba varem selle meeldiva foto üles pannud, aga tööl on Bloggeriga miski jama pidevalt ja alati.

climate change and international security

Eile öösel tolle suure tassi kohvi mõju all olles lugesin kogu blogi algusest peale läbi. Üldiselt joonistuvad mustrid hästi välja - kui polnud ei tööd ega elu, kirjutasin pidevalt ja paremini; elu tekkides hakkasin vähem ja halvemini kirjutama ja töölemineku järel veel vähem ja veel halvemini. Ja kui väga palju tööd olema hakkas, ei kirjutanud ma peaaegu üldse enam, eriti eelmisel aastal Brüsselisse minekule eelnenud kuude jooksul. Millest võib ju ka järeldada, et Brüsselis polnud ei elu ega tööd jällegi.

Natuke kurb kohe, kui blogimise ja kommenteerimise kuldsed ajad üsna igal pool - ka kõige tituleeritumatel meie seast - möödas on. Veel kurvem on aga tõsiasi, et ma ei suuda Office 2007 programmide menüüdest ühtegi käsklust üles leida. Aga täna õhtul siis Milan-Arsenal. Läheb põnevaks.

kohanemisraskused

Ma paiknen nüüd tööl üksinda (kaheses) kabinetis ja lihtsalt naudin seda. Veelgi toredam on see, et keegi väljaspool osakonda ei tea, et ma olen tööl tagasi. Samuti ei tea keegi (isegi mitte osakonnas) mu uut telefoninumbrit. Ja keegi ei tule enam reede pärastlõunal minu tuppa sööma, jooma ja noh, "pläkutama" pole ilus sõna, seega "vestlema". Elu on ikka lillkapsas!

Muidugi, madala(palgalise) riigiametniku olu pole naljategemine. Ühe Brüsseli-võla (slaidide) korraliku tänaõhtuse koostamise eesmärgil jõin suure tassi kohvi, aga kuna olin loodetust tublim ja slaidid said arvatust kiiremini valmis, pole nüüd selle kohviga sittagi peale hakata. Istu vaid edasi ja klõbista (ja ära lase sellega teist magada), sest und ei tule veel hea mitu aega. Nimelt jõin tööl ka kolm tassi ja enne seda hommikul kodus ühe. Enne stage'i jõin hommikuti ühe ja tööl ühe; ai-ai, see äsjalõppenud teine ja parem Erasmus võib veel tervisele mõjuda pikas perspektiivis.

153. päev

Tere, hea lugeja!

Käesolevaga teatan, et edaspidi ma Belgia ja maailma pealinnast Brüsselist erakordselt harvaid reportaaže ei tee, kuna sõidan täna õhtul tagasi koju. Nii palju pelmeene on vahepeal söömata jäänud!

Eestis muidugi jääb veelgi rohkem blaanše joomata. Ja ma pole kindel, kes juhul, kui peaksin valima pelmeenide ja blaanšide vahel, et emba-kumba enam kunagi mitte tarbida, peale jääks.

eesti mehed on kuumad ja kavalad:

täna teeme sauna

Pärast seda kui ma eelmise nädala lõpus revolutsiooni ja solidaarsuse vaimus riigiametnikest stažööride õiguste nimel kergelt barrikaadidele tõusin, olen sellest äärmiselt väsinud ja suhtlen taas vaid kõige tähtsamatel teemadel - kas ilm on piisavalt ilus, et pargis lõunat süüa; kas mängu peaks vaatama Kitty O'Shea's või The Old Oakis; kas peaks ehk veel mõnda senimaitsmata kohalikku õlut proovima; kas ma viitsin juba oma slaidid ära teha või mitte jne. Üldiselt on lahkumise tunne juba vägagi kohal ja seega ma enam väga rabeleda ei soovi.

Tähtsamatest kohalikest arengutest võib ehk mainida nõukogu hoonesse sloveenide poolt topitud päikeseenergiaga töötavaid igiliikurlillekesi, mis lakkamatult oma õit ühelt poolt teisele vangutavad.

Riigiametnikest stažööride õiguste nimel aga võitlevad teised - peamiselt sakslased - edasi. Heitluse seniseks ainsaks silmaga nähtavaks tulemuseks on ühe stažööride eest vastutava naisterahva äärmiselt suurel määral ärritamine. Aga loodetavasti on vähemalt tulevastel põlvedel kasu.

Lõpetuseks veel üks pilt sellest üsna tahumata Ida-Euroopa ilust, millega viimased ligi viis kuud ühes kabinetis üle laua veetma olen pidanud:

nagu ikka

Vahepealne päikeselaine (laupäeval oli lisaks 15 kraadi sooja) on asendunud tavapärase olustikuga ehk väljas on udu. Ja see on hetkeks juba nõnda tugev, et Berlaymontist umbes 3oo-400 meetri kaugusel paiknev OLAF-i (kõrg)hoone mulle enam aknast sisse ei paista. Loodetavasti tuleb EV 90 pilvitum.

As Coma lõpetas selsamal kaunil eelmainitud laupäeval oma hooaja, jäädes 13 meeskonna konkurentsis kahe võidu ehk kuue punktiga üheteistkümnendaks ega pääsenud seega EV 90-ga samal ajal toimuvale kaheksa parema tiimi finaalturniirile. Ma süüdistan oma vigastust loomulikult!

childish giggle of the weekend

Veidi hilinenult küll, aga no ikka lapsik ju:

Ehk siis "hollandi kabaree- ja muusikaduo koosseisus Thomas Acda ja Paul de Munnik", "popgrupp" Van Dik Hout ja "rokiband" De Dijk esinevad juunikuus Java Eilandil, Amsterdamis. Ma ise vaatama ei lähe seekord.

the dancing queens 1:5 as coma

Lõpuks tuli ära. Eileõhtune matš oli segu kaunitest kombinatsioonidest ning jõulisest kaitsetööst. Samas tuleb tunnistada, et vastased olid ka Lasnamäe Ajaxi või Tallinna Dünamo masti meeskond, kui viimaste aastate Eesti Meistriliiga mallides mõelda.

Sellest hoolimata oli tuju pärast mängu hea ja sestap läksime võtsime VUB lähedal ühes urkas mõned õlled. Urgas oli huvitav - kesklinna baaridest tunduvalt odavam, sisaldas neist ka tunduvalt erinevat klientuuri ning leti kõrval seinal paiknes järgmine käsitsi kirjutatud silt (vabatõlge eesti keelde): "Maja võlgu ei anna. Täname mõistva suhtumise eest". Kui küsisime "suurt" (0,5 liitrit) valget ehk Hoegaardenit, tõi tädi lauda Duveli klaasides (jätab Hoegaardeni väiksest klaasist klaasist suurema mulje tõesti) 0,25 liitrised valged ehk Hoegaardenid.

Ahjaa - ilmselgelt on mu nutt ja hala vilja kandnud, kuna täna on päike väljas. Aga ma vingun edasi, sest päikese saabumisega on õhtemperatuur mitu kraadi langenud ja väljas on külm.

1:5 ehk teine värav käes

Aga punkte ikka null. Ohjah.

Positiivsema poole pealt tunnen vajadust kirjeldada seda, kuidas eileõhtuses Brügge-Brüssel rongis (käisime Mardiga Terjel külas) kahele umbkeelsele lõunaeurooplasele (Portugalist, tundus) Gare Centrali paiknemist seletada üritasin. Nimelt päris umbes 35aastane naisterahvas pärast kakskeelset teadustamist vagunisaatja poolt ning selle järgnenud pikemat ja erutatud arutelu oma meessoost kaaslasega minult prantsuse-portugali segakeeles, et kas Gare Central on "Midi või hoopis Zuid". Vastasin prantsuse keeles et ei kumbki, vaid et Gare Central on antud rongi kolmest Brüsseli-peatusest keskmine ja et nüüd kõigepealt tuleb Midi ja seal ei pea nad veel maha minema, kui Centrali tahavad. Tädi ei saanud midagi aru. Küsisin, et kas ta inglise keelt räägib. Tädi tegi žesti, millest võisin välja lugeda, et "veidi". Kordasin sama inglise keeles. Ikka oli ta ilme täiesti juhm. Võtsin siis kehakeele appi, tõstes oma parema käe kolm sõrme püsti (käeseljaga tema poole) ja kordasin inglise keeles, et Brüsselis on kolm peatust. Sellest sai ta aru ja küsis emakeeles, et kas Central on esimene. Ütlesin, et ei, et keskmine. Kui ta näost ikka selgus puudus, kordasin seda uuesti ja lasin kolmest üleval olnud näpust kaks äärmist alla. Uskuge, niivõrd rõõmsat ja rahuolevat ilmet pole endale otse näkku suunatud keskmise sõrme peale veel mitte keegi nähtavale toonud.

tagasi mudas

Ma kõlan tõesti nagu debiilik, kes mitukümmend korda järjest näiteks Whitney Houstoni omaaegset filmihitti või ka mõnda eriti ilusa mehe Mika lugu laseb - ning seda eriti kõvasti - aga ma pean sellest hoolimata mainima, et Brüsseli kõige vastikum omadus on siinne kliima. See on rõve. See on vihmane. See ei sisalda endas peaaegu üldse päikest. Sügisene-talvine Eesti on siinse kõrval nagu mõni popp ja odav Egiptuse kuurort. Ja siis mõeldakse, et miks belglased omadega just seal paiknevad, kus nad hetkel paiknevad. Tegelikult tahaksin teada, et miks väljendid nagu "udune Albion" on ammu klišeedeks muutnud ja miks kõik teavad, et "Inglismaal sajab pidevalt", kuigi tegelikult ei saa britid Belgiale selles osas üldse vastu.

Igatahes, kõigist kliimaprobleemidest hoolimata läheb AS Coma oma tänases kuuendas (kokku 12) matšis oma esimese punkti ja teise värava järele. Et kaheksa parema meeskonna (kokku on neid 13) hulka ja seega play-off turniirile pääseda, on meil järelejäänud mängudest vaja umbes viite võitu. Mina olen jälle vigastatud, aga lähen pingile istuma sellegipoolest, muuhulgas seetõttu Fulham-Arsenal teist poolaega mitte nähes. Ent lootused on suured, kuna meiega on tugevdusena liitunud sakslane Jörg Hamburgist, kellel on vist juuras doktorikraad või midagi.

head uut aastat endiselt

Kohane on alustada tõdemusega, et täpselt aasta tagasi ilmutatud postituses 2007 viieks esimeseks kuuks kirja pandud "to-do-list" õnnestus täita kolmandiku ulatuses (magistrieksam, ja seegi õnnestus sooritada alles juunis). Ja ega rohkem sellest rääkida ei tahagi.

Homme käin üle nelja kuu korraks Tartus ära. Nädalavahetusel võib-olla Pärnus. Esmaspäeval sõidan jälle Belgiasse, tõustes enne kella nelja hommikul. Ühistransport on tore.

82. päev / kohtume eestis

Täna on Brüsselis -4 ehk 9 kraadi vähem kui Tallinnas. Samuti on siin peaaegu lumi maas (see tähendab, et katused ja kõnniteed on täis kerget jäist kirmet). Olla "erakordselt külm detsember", väidetavalt.

Nägin veidi aja eest üsna järjekorra ees seismas Matthieu'd (Prantsusmaa), kes lubas, et ostab mulle vajaliku asja ja toob mu kabinetti ära. Ostiski. Tõigi, aga vale asja. Mis tähendab ka, et minu hea nali, mille peale ta seal järjekorras naeris, ei jõudnud talle tegelikult kohale. Matthieu on muidu igati viis mees siiski, aga mitte niivõrd naljamees kui Michael.

79. päev / ainult viis särki triikida veel

Täna on siin temperatuur vist esimest korda käesoleval sügistalvel olnud alla nulli (hetkel aknast paistva DVV sildiga kella/termomeetri järgi -2) ja loomulikult on välja minnes tunne nagu nendel tavaliselt jaanuari lõppu või veebruari algusesse sattuvatel kõige külmematel päevadel Eestis (-20/25 siis). Ja see on üsna masendav. Samas on päris jällegi tore, et mu hea K. on justkui meeldivamaks muutunud - muudkui naeratab ja on viisakas ja ei pläkutagi nii palju poola keeles telefoniga.

Tänase päeva hailait on isegi vast José Manueli esmakordselt laivis nägemine. "Härra presidendi" jutt tundus märksa selgem ja kenam ja loogilisem kui siin (ta prantsuse keel on veidi tugevam tema inglise keelest), ehkki ega ta midagi väga põnevat just ei öelnud. Veel hullemad olid muidugi küsimused, mis saalist tulid, nt "kas komisjonil on plaanis ametnikesse mikrokiibid istutada, et neid siis mugavalt jälgida?" ja "kas te arvate, et olete ikka piisavalt äss mees komisjoni juhtima?"

michael

Michael on iirlane. Tore poiss, halli ülikonnaga, Liverpooli fänn. Kui täna lõuna ajal liftide seintele pandud fotod jutuks tulid, ütles meiega koos olnud tütarlaps, et seal on vist mingid pildid puuetega inimestest. Mina ütlesin selle peale, et mitte tingimata, et mul just oli foto jalgpalli mängivatest moslemitüdruktest ja lisasin, et selline kooslus võib muidugi tolle tütarlapse meelest puue olla. Naersime. Michael teatas seejärel, et jalgpalli mängivad moslemitüdrukud - ahaa, liftis oli foto Arsenalist. Michael on naljamees.