Pärast seda kui ma eelmise nädala lõpus revolutsiooni ja solidaarsuse vaimus riigiametnikest stažööride õiguste nimel kergelt barrikaadidele tõusin, olen sellest äärmiselt väsinud ja suhtlen taas vaid kõige tähtsamatel teemadel - kas ilm on piisavalt ilus, et pargis lõunat süüa; kas mängu peaks vaatama Kitty O'Shea's või The Old Oakis; kas peaks ehk veel mõnda senimaitsmata kohalikku õlut proovima; kas ma viitsin juba oma slaidid ära teha või mitte jne. Üldiselt on lahkumise tunne juba vägagi kohal ja seega ma enam väga rabeleda ei soovi.
Tähtsamatest kohalikest arengutest võib ehk mainida nõukogu hoonesse sloveenide poolt topitud päikeseenergiaga töötavaid igiliikurlillekesi, mis lakkamatult oma õit ühelt poolt teisele vangutavad.
Riigiametnikest stažööride õiguste nimel aga võitlevad teised - peamiselt sakslased - edasi. Heitluse seniseks ainsaks silmaga nähtavaks tulemuseks on ühe stažööride eest vastutava naisterahva äärmiselt suurel määral ärritamine. Aga loodetavasti on vähemalt tulevastel põlvedel kasu.
Lõpetuseks veel üks pilt sellest üsna tahumata Ida-Euroopa ilust, millega viimased ligi viis kuud ühes kabinetis üle laua veetma olen pidanud:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar