Sellist röögatust, mille Silver nüüd kuuldavale toob, pole tema Anne tänava üürikorteri seinad oma kahekümneaastase eksistentsi jooksul veel kindlasti kuulnud. Tegemist on ilge kurguhäälse karjega, mis kõigil trepikojas elavatel inimestel ihukarvad püsti tõusma paneb, kusagil hakkab niutsuma koer, siis teine, kuulda on ka mõne kassi hirmuhüüdeid. Tumedapäise ekskallima põlvehoop noormehe kubemesse, millele järgnes, siis juba põrandal, metsik trampimine ohvri genitaalidel, oleks ka suvalisel eunuhhi tõenäoliselt pildituks löönud, mis siis meie noorest, hea varustusega kangelasest veel kõnelda. Valus on tal, VALUS, ja selle valuga kaasneb tõenäoliselt ka mingi võimalik et isegi permanente kahjustus, kui miskit ette ei võeta kiiresti. Ja Eesti iibe tõus jääb ehk väiksemaks selle võrra. Millest on kahju muidugi, eriti riigieelarve koostajatel. Ja tulevastel maksumaksjatel.
Ajal, mil Silver kohutavas agoonias vähkreb, seisab tüdruk, Kerttu, käed puusas, tema kohal ja parastab, pildudes repliike nagu "sa kuradi sitane kõnts, see on mu südame murdmise eest", "ei saa mina su lapsi, ei saa neid ka keegi teine", "nüüd sa, värdjas, tead, kuidas mina end tundsin" ja veel palju muid samuti otsa sinna. Ja naerab, irvitab, ülbelt, kalgilt, hoolimatult, mõeldes ühtlasi, et äkki peaks töö ka täielikult lõpule viima, need vastikud munandid täitsa laiaks tampima ning lisaks veel Silveri ehk isegi tapma. Tekib dilemma, Kerttu ei suuda otsustada, kas tema eksi vaatevinklist oleks hullem elada munadeta või üldse mitte elada. Kahtlus süveneb, Silver vähkreb endiselt, ja Kerttu vajub sügavasse mõttesse...
"Hei, mees, oled valmis?" hõikab kauni vägivallatseja jaoks ootamatult välisuksele ilmunud Karl, Silveri hea sõber, kellega ta elab küll koos, aga mitte kokku. "Wir müssen gehen, jetzt... Mida vittu?! Sa kuradi mõrd, mis tegid mu hõumiga, lits, raisk, lagle?!" Ja ootamata vastust haarab ta, olles raevunud sõbra kallal toime pandust, esikukapist tuliuue mootorsae, mis lähenevat kevadist lageraiet silmas pidades äsja ostetud, tõmbab selle kahe katsega käima ning suundub pahategija poole. Vilunult, mõne kärme liigutusega tulevad altpoolt põlvi ära Kerttu jalad ning neiu kisa kostab isegi üle sae tehtava hääle, niivõrd võimas on see, Silveri äsjasele röökimisele umbes 7:1 pähe tehes. Et teda vaikima sundida, topib Karl ründerelva hetkeks tüdrukule suhu, pühkides minema Kerttu huuled, hambad ja keele. Ja see pitiful excuse for a woman vakatab ning seiskub ka mootorsaag ja saabki vaikus. Karl lõpetab Kerttu piinad, lüües tüdruku kumbagi silma pastaka ning surudes need sügavale ajju.
"On kõik korras, mees?" pöördub ta siis Silveri poole, sõbra kõrvale maha kükitades ja talle oma veriste kätega laualt võetud pooltäis õllepudelist lonksu pakkudes. Silver esialgu ainult köhib, aga siis noogutab, rüüpab paar korda ning ajab end istukile.
"Tänks, määnn. Ma lähen võtan veidi jääd, küll saab korda kõik," ütleb munadest veidi kannatanu oma mehesuse ja võimalik ka, et elu päästnule.
"Tavaiks, ma hüppan kähku vee alt läbi ja vahetan riided, gimme ten," vastab too Silverile õlale patsutades. "Ja siis läheme ka, sitaks ilusaid rebaseid tuleb."
"Okei, lahe," naeratab Silver Karlile vastu ja suundub, küll kergelt komberdades, valus ikkagi ju, kööki 'Snaige' külmkapi kallale.
Ajal, mil Silver kohutavas agoonias vähkreb, seisab tüdruk, Kerttu, käed puusas, tema kohal ja parastab, pildudes repliike nagu "sa kuradi sitane kõnts, see on mu südame murdmise eest", "ei saa mina su lapsi, ei saa neid ka keegi teine", "nüüd sa, värdjas, tead, kuidas mina end tundsin" ja veel palju muid samuti otsa sinna. Ja naerab, irvitab, ülbelt, kalgilt, hoolimatult, mõeldes ühtlasi, et äkki peaks töö ka täielikult lõpule viima, need vastikud munandid täitsa laiaks tampima ning lisaks veel Silveri ehk isegi tapma. Tekib dilemma, Kerttu ei suuda otsustada, kas tema eksi vaatevinklist oleks hullem elada munadeta või üldse mitte elada. Kahtlus süveneb, Silver vähkreb endiselt, ja Kerttu vajub sügavasse mõttesse...
"Hei, mees, oled valmis?" hõikab kauni vägivallatseja jaoks ootamatult välisuksele ilmunud Karl, Silveri hea sõber, kellega ta elab küll koos, aga mitte kokku. "Wir müssen gehen, jetzt... Mida vittu?! Sa kuradi mõrd, mis tegid mu hõumiga, lits, raisk, lagle?!" Ja ootamata vastust haarab ta, olles raevunud sõbra kallal toime pandust, esikukapist tuliuue mootorsae, mis lähenevat kevadist lageraiet silmas pidades äsja ostetud, tõmbab selle kahe katsega käima ning suundub pahategija poole. Vilunult, mõne kärme liigutusega tulevad altpoolt põlvi ära Kerttu jalad ning neiu kisa kostab isegi üle sae tehtava hääle, niivõrd võimas on see, Silveri äsjasele röökimisele umbes 7:1 pähe tehes. Et teda vaikima sundida, topib Karl ründerelva hetkeks tüdrukule suhu, pühkides minema Kerttu huuled, hambad ja keele. Ja see pitiful excuse for a woman vakatab ning seiskub ka mootorsaag ja saabki vaikus. Karl lõpetab Kerttu piinad, lüües tüdruku kumbagi silma pastaka ning surudes need sügavale ajju.
"On kõik korras, mees?" pöördub ta siis Silveri poole, sõbra kõrvale maha kükitades ja talle oma veriste kätega laualt võetud pooltäis õllepudelist lonksu pakkudes. Silver esialgu ainult köhib, aga siis noogutab, rüüpab paar korda ning ajab end istukile.
"Tänks, määnn. Ma lähen võtan veidi jääd, küll saab korda kõik," ütleb munadest veidi kannatanu oma mehesuse ja võimalik ka, et elu päästnule.
"Tavaiks, ma hüppan kähku vee alt läbi ja vahetan riided, gimme ten," vastab too Silverile õlale patsutades. "Ja siis läheme ka, sitaks ilusaid rebaseid tuleb."
"Okei, lahe," naeratab Silver Karlile vastu ja suundub, küll kergelt komberdades, valus ikkagi ju, kööki 'Snaige' külmkapi kallale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar