Olles nüüd tugevas koguses inspiratsiooni saanud, leidsin, et vaja oleks poeesiat luua jälle. Nii et:
No miskit pole tõesti teha,
ei tööta praegu minu keha.
Ei valgu voolav veri sinna,
kuhu väga vaja tal on minna.
Seega, musi, vaid kallista mind
ja seejärel peida oma rind.
Ei suuda praegu ära panna sulle
kuid vahest siiski andestad mulle?
No miskit pole tõesti teha,
ei tööta praegu minu keha.
Ei valgu voolav veri sinna,
kuhu väga vaja tal on minna.
Seega, musi, vaid kallista mind
ja seejärel peida oma rind.
Ei suuda praegu ära panna sulle
kuid vahest siiski andestad mulle?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar