vene-poola suhetest

Eile õhtul Nimetas kuulsin, kuidas pärast Ajax-Arsenal matši (lõppseisuks jäi 1:2) viimast väravat (autoriks Ajaxi poolakast kapteni Tomas Gàlaseki postist tagasipõrkunud löögi järel noor rootslasest ründaja Markus Rosenberg) üks äsjasisenenud vene rahvusest noormees teisele (ekslikult) ütles: "Ahh, polskaja sobaka zabil." Ma ei teadnudki, et üks trendikas noor veel ka tänapäeval solvanguid tehes sõna "koer" kasutada võib.

bloogpatroll pangu põlema end

Ma preppan praegu ehk siis et olen Ühingus, Tartu linnas, Eestis. Enne mind preppas tubli isamaalane Miljan ja pärast mind asub oma suureks üllatuseks preppama veel tublim iludus Esper. Põhiteemaks on hetkel aga see, et miks ess ess majaisa Ivo K. lõugab ja laiab, kui mingit põhjust selleks nagu absoluutselt ei ole. Ehk on taaskord tegemist varemgi esinenud kepi ja seljakoti teemaga, ehk aga leiab mõni mees, et kõvahäälne ametnik on ka autoriteetne ametnik ja vastupidi. No ei ole nii üks-ühele see, ei ole.

Ja ikka ei saa inimesed sellest faking maisisusest üle, tmv (vt 23.8, punkt 1). Kuna aga lein on ka meil Ühingus (st lipp lehvib pooles vardas, eks ole), siis juba üks tuttav küsis mult täna, et kas meie "ka seda Parki mälestame?"

Kahju on tast muidugi küll.

9 kraadi sooja

Piiril on nüüd elutoas suur Sanyo telekas ja De La Souli poster, Juhani toas elektrikitarr, minu ruumis aga tundub keegi et actually elavat. WC-s lõhnamasinat ent ikka pole. Kurb. Hoovis seisab vana Land Rover ja ringi hüplevad üks ilus ja üks keskmise näoga naine ning üks paks ja üks kõhn noormees. Aga kõige olulisem on see, et tõime mainitud paigast Ugala noore liikme Poomiga Tallinnasse hoopiski vale tooli. Päris sitt (tm) ehk isegi.

Homme kl 16:00 A Le Coq Arenal U19 EM valikturniiri mäng Eesti - Gruusia. Nähkem.

integratsiooni mured ja rõõmud

Eilse Tartu-Tallinn rongiotsa järel võib öelda, et vähemalt osa kohalikust (umb)slaavikeelsest elanikkonnast - täpsemalt vanemas keskeas vähemkindlustatud meesterahvad - kardab noori ja ilusaid pärismaalasi. Järgnevalt illustreeriksin paari näitega.

Näide 1: Sisenen vagunisse. Vagun on täis. Olen sunnitud istuma mingit venekeelset raamatut lugeva, dressipükse ning vanglatätoveeringut kandva eelmainitud kriteeriumitele vastava isase isendi kõrvale. Küsimusele, et "kas on vaba", noogutatakse ähmi täis näoga, ühtegi sõna ütlemata ja tõmbutakse koomale, päris kössi akna äärde kohe. Mitte, et seda isegi teise klassi vagunis vaja oleks. Aga ükskõik. Asun ka ise lugema. Piletimüüja suhtleb mehega ("Dammssalu") naeratades ning vene keeles, tüüp tunneb end selle peale kohe silmnähtavalt parmini. Kui Tamsalu kätte jõudma hakkab, tunnen käsivarrel näputorget ja tõstan silmad, tabades oma ronginaabri pilgu, kes ilmselgelt (ja erinevalt nt Lasnamäe bussidest aega veetvast noorematest eestimaalastest) oma umbkeelsust häbenedes mulle käte ja näoilmetega oma väljumissoovi demonstreerida üritab. Tõmbun siis koomale ja lasen mehe mööda. Ukse poole siirdudes vaatab ta veel kartlikult tagasi. Mul hakkab tast kahju.

Näide 2: Sealsamas Tamsalus tuleb peale mu pinginaabrist veidi vanem ja veidi prolem mees, kes kannab mingit rohelist töörõivast (kahjuks ei saa tema puhul ei rahvuse ega keeleoskuse kohta kindlalt öelda, aga mõnikord piisab õige asja ära tundmiseks ka peaaegu et naiivinduktivistlikust vaatlusest). Ainus vaba iste vagunis on seesama minu kõrval värskelt vabanenud aknaalune plats. Kuid onu ei soovi/julge sinna istuda, vaid läheb hoopis vaguni otsa seisma. Kui järgmises jaamas kaks tšikki väljuvad, on mehel aga järksu hopsti! isteasend sisse võetud. Samas jaamas tuleb ka peale üks suurte kottidega vanem eestlanna, kes minu kõrval laiutava istme vakantsuse kohta huvi tunneb ja end seejärel ka tagumiku peale toetama asub. Vot nii.

Et siis kas tegu on pigem üldiste tendentsidega, või olin ma lihtsalt liiga ilus ja kena ja rahvusest tulenevalt ehk ka venelasi mitte piisavalt hindav nende meeste arvates, nii et nad minu personaalruumi üldsegi mitte häirida ei tahtnud ega tihanud? Selles on küsimus.

müügimees on kõigist ees

Fännid kurdavad, et ma ei kirjuta üldse. Väga kahju. Ma arvan, et kõige olulisem, mis mul hetkel edastada, on teadmine, et olen vist oma elu teise vahendamistehinguga maha saamas - vilistlase külmkapp tuttavale neiule. Eelmine oli kaks aastat tagasi ja hõlmas (ühe teise) tuttava neiu riidekapi liigutamist kahe kaasvõitleja ühiskorterisse. Nii et selline mööbliguru olen meil siis.