olmeolud

Olles lõpuks ometi (ca 1 kuu tagasi) saanud enda valdusse Toompea-vaatega kabineti, olin ma asjade käiguga vägagi rahul - nautida Tallinna iidsele nõlvale (ülejäänud Vanalinn ja meri kuuendale korrusele kahjuks peaaegu üldse ei paista) avanevat vaadet on hoopis midagi muud kui Olümpia hotelli passida. Kahjuks ei arvesta minuga aga Sakala keskuse (Solaris mu tagumik) ehitajad. Juhul, kui nad veel hoone uue maksimumkõrguseni jõudnud pole, pannakse mu Toompea-vaade lähitulevikus kinni. Mis tähendaks, et see pea kolm aastat ootust oli pikas perspektiivis täiesti asjatu. Mis omakorda tähendaks, et Tallinna linnas valitsevad poliitilised jõud saaksid jälle punkti kirja. Välja arvatud juhul, kui uue kobarkino avamine uues Sakalas pealinna kinohinnad sarnaselt Tartus aset leidnuga märgatavalt alla lööb.

sügavalt

Pärast kaht päeva lausprantsuskeelset koolitust tundsin ma end teisipäeva õhtul üsna kurnatuna. Nii et kohe meeldiv oli Kuusinguga Pariisi Gare du Nordi juures tänavakohvikus üks "suur valge vaadist" tellida. Hind, selgus arve toomisel, oli 9.20 eurot. Sain tigedaks, kuni hakkasin mõtlema, et üks sõidtund (25 minutit) maksab autokoolis mulle 140 krooni pluss platsikasutustasu (1.20 krooni minutis). Ja seda õlut nautisin vähemalt 2 x 25 minutit. Ühesõnaga, kõik on siiski üsna suhteline, paistab.