neljapäev

Käisin täna esimest korda pärast 25. septembrit sõidutunnis. Olles vahepeal õpetajat vahetanud. Lukašenka režiimi kiitva ENSV-lase asemel õpetab mind nüüd vahpeal üle aasta minuga tööl tuba jaganud kolleegile 90% sarnanev meeldiv meesterahvas. Kes aeg-ajalt Lukašenka režiimi kiitva ENSV-lase pihta kergeid torkeid kuuldavale toob. Mis on meeldiv. Lisaks ta peaaegu et kiitis mind. Mis on veelgi meeldivam.

Tänase päeva emotsionaalseks kõrghetkeks oli ent kahtlemata juristide ja keeletoimetajatega kahe kokku umbes kuute lauset sisaldava tekstilõigu üle vaidlemine. Tundus juba, et jään peale, kuid pidin end lõpuks siiski ühe teada-tuntud vanasõnaga trööstima.

kahju maksumaksjast

Ja sõbrad Solarisest ehitasidki mu vaate kinni, näha on veel vaid Niguliste kiriku torn. See on väga jube ikka. Aga no kahe otsaga asi muidugi - kas ma tingimata pean ilusat Toompea-vaadet nautima - maksumaksja raha eest? Ja samal ajal oma isiklikku blogisse sissekannet kirjutama arvutis, mis ostetud maksumaksja raha eest? Istudes toolil, mille eest on makstud maksumaksja raha eest? Kulutades elektrit, mille eest tasutakse maksumaksja raha eest? Hingates õhku, mis köetud maksumaksja raha eest? Jne? Jne?

Ohjah. Lähen teen nüüd teed. Maksumaksja raha eest. Enne võtsin ühe kohvi. Seegi tuli maksumaksja raha eest. Vaene maksumaksja, ai-ai. Õnneks need ürditilgad, mida tee sisse panen, ostsin ikka ise. Kuigi samuti maksumaksja raha eest, sest palka maksab mulle ju teatavasti maksumaksja. Vaene maksumaksja.

kips tuli maha

Esimene mulje 30 päeva marli ja kipsi taha varjunud ja täna õhtupoolikul vabastatatud käest oli üsna vastik - kohati kollakas-sinakas värvus, paistetus, deformeerumine, kangus, karedus jne. Nüüd hakkab juba looma - nimetissõrme ja pöialt on peale 7,5 tundi kuiva trenni võimalik vasaku käe abita tasa-tasa sõrmeotsi pidi enam-vähem teineteise vastu painutada. Homme kavatsen keskmist sõrme treenida. Elagu näpuosavus.

olmeolud

Olles lõpuks ometi (ca 1 kuu tagasi) saanud enda valdusse Toompea-vaatega kabineti, olin ma asjade käiguga vägagi rahul - nautida Tallinna iidsele nõlvale (ülejäänud Vanalinn ja meri kuuendale korrusele kahjuks peaaegu üldse ei paista) avanevat vaadet on hoopis midagi muud kui Olümpia hotelli passida. Kahjuks ei arvesta minuga aga Sakala keskuse (Solaris mu tagumik) ehitajad. Juhul, kui nad veel hoone uue maksimumkõrguseni jõudnud pole, pannakse mu Toompea-vaade lähitulevikus kinni. Mis tähendaks, et see pea kolm aastat ootust oli pikas perspektiivis täiesti asjatu. Mis omakorda tähendaks, et Tallinna linnas valitsevad poliitilised jõud saaksid jälle punkti kirja. Välja arvatud juhul, kui uue kobarkino avamine uues Sakalas pealinna kinohinnad sarnaselt Tartus aset leidnuga märgatavalt alla lööb.

sügavalt

Pärast kaht päeva lausprantsuskeelset koolitust tundsin ma end teisipäeva õhtul üsna kurnatuna. Nii et kohe meeldiv oli Kuusinguga Pariisi Gare du Nordi juures tänavakohvikus üks "suur valge vaadist" tellida. Hind, selgus arve toomisel, oli 9.20 eurot. Sain tigedaks, kuni hakkasin mõtlema, et üks sõidtund (25 minutit) maksab autokoolis mulle 140 krooni pluss platsikasutustasu (1.20 krooni minutis). Ja seda õlut nautisin vähemalt 2 x 25 minutit. Ühesõnaga, kõik on siiski üsna suhteline, paistab.

prillid läinud

Meri viis ära. Ausalt. Lollusi juhtub. Nagu hetkel Kaukaasiaski. Karm.

ja kohtunik on itaallane

Nii et Teise maailmasõja tulemuste ümberhindamine käib täie hooga otse Euroopa südames. Suure põnevusega ootan Vene Välisministeeriumi vastavat protestiavaldust.

jätsin õlled ööseks sügavkülma

kalamaja kaunidus vol 2

Jooksin täna kodust väljudes bussi peale. Jooksma hakkasin, kuna nägin kaugelt eemalt, et mingid tüübid jooksevad samuti ja kaovad just mu eest nurga taha. Jooksin siis üsna kiiresti ja samale nurgale jõudes nägin, et ca 150 meetri kaugusel paiknev buss on ees ning et keegi sinna enam ei sisene. Siiski jätkasin imelikul kombel jooksimist. Ja meeldiv hallpea rooli taga ootaski mind. TAK-i kontekstis vist umbes esimest korda elus. Meinstriim on meeldiv, pean siinkohal ma tõdema.

paberid valmivad järjest

Alustades löövalt ja konkreetselt, jagaksin kõigepealt Kalamajas kohatavaid erivõlusid:

Kohe tolle teate lähedal paikneb peaaegu tuliuus kohvik Boheem, kus teenindus varieerub üsna heast äärmiselt sitani. Õnneks saime ise eile üsna head kogeda. Salatid-krepid on odavad (õlu samas suht Vanalinna hinnaga) ja no kuidas sa ei lähe kohta, kus veininõu pärimise peale vastatakse: "Ega me ei ole veel mingit põhjalikku veinikoolitust saanud - valige ise, mis teile meeldib."

jalgpalli ei taha keegi reedel VM eest mängida?

Ma pean hüppeliigese ravi eesmärgil kümme korda Ida-Tallinna Keskhaiglas laserravi saamas käima. Hetkel on neli korda juba käidud. Mõnus, minge ka. Ülbe eesti tädi ja vähemülbe vene tädi ravivad (loe: asetavad kordamööda laserit paika) ja mul on rätik peas ja meeltes vaid see raadiojaam, mis parasjagu neil valitud. Patsiendid kõrvalboksides on valdavalt eestikeelsed, seega võiks siit soovi korral järeldada, et "vene keele kõnelejatel" on luude-liigestega asjad palju paremas korras. Aga ma pole kindel, et antud soovi evin.

hehh

Unustasin ära, et alltoodud lollidest loomadest hoopis rohkem elamisväärseks teevad Tartu sealsed politseinikud. Ma polnud veel näinud, et tänaval õlut joovat ilmselgelt ebakaines olekus isikut (imelik, Barclay pargi kõrval Videoplaneti ees omaette väitlev vanamees kaheliitrise õllega) patrullauto aknast manitsevalt Pirogovile suunataks. Politseiriik muidugi, eksole.

elamisväärsus

Eesti kõige elamisväärsemaks linnaks Tartut pakkunud uuring võib endas isegi mingit iva sisaldada. Nimelt on ta mainitud neljakümne seitsmest paigast esimene (ja tegelikult üldse esimene linn kui selline), kus siili nägin:


Fotol kujutatud isend jooksis volbriööl umbes kella 1 ja 2 vahel üle Veski tänava. Järgmisel päeval leidus veelgi vahvama avastusena (polnud varem üldse ühtegi näinud) Toomemäel järgmine tõsiselt toksimisega tegelev rähn:


Loom ja lind saavad aru, kus on hea? Kui ka jah, siis raudteejaama ümbrus näeb endiselt ikka eriti ropp välja. Tehtagu midagi.

looduse imedest

Eile õnnestus mul peaaegu olla tunnistajaks kassikepile. Kiisud piidlesid teineteist katusel tšillides ja muudkui lähenesid sammhaaval. Sabad käisid erutunult edasi-tagasi. Kahjuks tüdis eeldatavalt isane isend eeldatavalt emasest isendist lõpuks siiski ära ja hüppas maapinnale. Kust siis seina äärt mööda hiilida üritanud uuele emasele järele tormas. Esialgne emane lahkus kurvalt. Nii et pean endiselt igatsuse ja huviga oma esimest korda ootama.

orkut nüüd ka eesti keeles, selgub

Ehk viimane meeleheitlik katse Facebookist (seni vaid neli keelt) mööda minna.

Scrap = sissekanne
Scrapbook = külalisteraamat
Committed = hõivatud
Testimonials = iseloomustused
Best feature = parim omadus
Dry/sarcastic = kuiv/sarkastiline

Jne. Lemmikuks on hetkel ehk "[...] lisas 4 uue/uut foto(t)".

puhkus alaku

"Riia kaitsjad" on hea naljafilm. Umbes nagu "Täna öösel me ei maga". Kui rahaga tõesti mitte midagi muud teha ei ole, võin soovitada küll.

Homme siis "Piir 1918".

põhjas emotsioon

"Põhjas" siis pigem nagu volüüm ehk helitugevus. Mitte nagu minu füüsiline vorm, mis pärast järjestikusi jalavigastusi ning nüüdset tugeva vastupanuvõimega viirushaigust on langenud alla igasugust arvestust.

nagu kaks tilka vett vol 2

musi!

Ma oleksin juba varem selle meeldiva foto üles pannud, aga tööl on Bloggeriga miski jama pidevalt ja alati.

climate change and international security

Eile öösel tolle suure tassi kohvi mõju all olles lugesin kogu blogi algusest peale läbi. Üldiselt joonistuvad mustrid hästi välja - kui polnud ei tööd ega elu, kirjutasin pidevalt ja paremini; elu tekkides hakkasin vähem ja halvemini kirjutama ja töölemineku järel veel vähem ja veel halvemini. Ja kui väga palju tööd olema hakkas, ei kirjutanud ma peaaegu üldse enam, eriti eelmisel aastal Brüsselisse minekule eelnenud kuude jooksul. Millest võib ju ka järeldada, et Brüsselis polnud ei elu ega tööd jällegi.

Natuke kurb kohe, kui blogimise ja kommenteerimise kuldsed ajad üsna igal pool - ka kõige tituleeritumatel meie seast - möödas on. Veel kurvem on aga tõsiasi, et ma ei suuda Office 2007 programmide menüüdest ühtegi käsklust üles leida. Aga täna õhtul siis Milan-Arsenal. Läheb põnevaks.

kohanemisraskused

Ma paiknen nüüd tööl üksinda (kaheses) kabinetis ja lihtsalt naudin seda. Veelgi toredam on see, et keegi väljaspool osakonda ei tea, et ma olen tööl tagasi. Samuti ei tea keegi (isegi mitte osakonnas) mu uut telefoninumbrit. Ja keegi ei tule enam reede pärastlõunal minu tuppa sööma, jooma ja noh, "pläkutama" pole ilus sõna, seega "vestlema". Elu on ikka lillkapsas!

Muidugi, madala(palgalise) riigiametniku olu pole naljategemine. Ühe Brüsseli-võla (slaidide) korraliku tänaõhtuse koostamise eesmärgil jõin suure tassi kohvi, aga kuna olin loodetust tublim ja slaidid said arvatust kiiremini valmis, pole nüüd selle kohviga sittagi peale hakata. Istu vaid edasi ja klõbista (ja ära lase sellega teist magada), sest und ei tule veel hea mitu aega. Nimelt jõin tööl ka kolm tassi ja enne seda hommikul kodus ühe. Enne stage'i jõin hommikuti ühe ja tööl ühe; ai-ai, see äsjalõppenud teine ja parem Erasmus võib veel tervisele mõjuda pikas perspektiivis.

153. päev

Tere, hea lugeja!

Käesolevaga teatan, et edaspidi ma Belgia ja maailma pealinnast Brüsselist erakordselt harvaid reportaaže ei tee, kuna sõidan täna õhtul tagasi koju. Nii palju pelmeene on vahepeal söömata jäänud!

Eestis muidugi jääb veelgi rohkem blaanše joomata. Ja ma pole kindel, kes juhul, kui peaksin valima pelmeenide ja blaanšide vahel, et emba-kumba enam kunagi mitte tarbida, peale jääks.

eesti mehed on kuumad ja kavalad:

täna teeme sauna

Pärast seda kui ma eelmise nädala lõpus revolutsiooni ja solidaarsuse vaimus riigiametnikest stažööride õiguste nimel kergelt barrikaadidele tõusin, olen sellest äärmiselt väsinud ja suhtlen taas vaid kõige tähtsamatel teemadel - kas ilm on piisavalt ilus, et pargis lõunat süüa; kas mängu peaks vaatama Kitty O'Shea's või The Old Oakis; kas peaks ehk veel mõnda senimaitsmata kohalikku õlut proovima; kas ma viitsin juba oma slaidid ära teha või mitte jne. Üldiselt on lahkumise tunne juba vägagi kohal ja seega ma enam väga rabeleda ei soovi.

Tähtsamatest kohalikest arengutest võib ehk mainida nõukogu hoonesse sloveenide poolt topitud päikeseenergiaga töötavaid igiliikurlillekesi, mis lakkamatult oma õit ühelt poolt teisele vangutavad.

Riigiametnikest stažööride õiguste nimel aga võitlevad teised - peamiselt sakslased - edasi. Heitluse seniseks ainsaks silmaga nähtavaks tulemuseks on ühe stažööride eest vastutava naisterahva äärmiselt suurel määral ärritamine. Aga loodetavasti on vähemalt tulevastel põlvedel kasu.

Lõpetuseks veel üks pilt sellest üsna tahumata Ida-Euroopa ilust, millega viimased ligi viis kuud ühes kabinetis üle laua veetma olen pidanud:

nagu ikka

Vahepealne päikeselaine (laupäeval oli lisaks 15 kraadi sooja) on asendunud tavapärase olustikuga ehk väljas on udu. Ja see on hetkeks juba nõnda tugev, et Berlaymontist umbes 3oo-400 meetri kaugusel paiknev OLAF-i (kõrg)hoone mulle enam aknast sisse ei paista. Loodetavasti tuleb EV 90 pilvitum.

As Coma lõpetas selsamal kaunil eelmainitud laupäeval oma hooaja, jäädes 13 meeskonna konkurentsis kahe võidu ehk kuue punktiga üheteistkümnendaks ega pääsenud seega EV 90-ga samal ajal toimuvale kaheksa parema tiimi finaalturniirile. Ma süüdistan oma vigastust loomulikult!

childish giggle of the weekend

Veidi hilinenult küll, aga no ikka lapsik ju:

Ehk siis "hollandi kabaree- ja muusikaduo koosseisus Thomas Acda ja Paul de Munnik", "popgrupp" Van Dik Hout ja "rokiband" De Dijk esinevad juunikuus Java Eilandil, Amsterdamis. Ma ise vaatama ei lähe seekord.

the dancing queens 1:5 as coma

Lõpuks tuli ära. Eileõhtune matš oli segu kaunitest kombinatsioonidest ning jõulisest kaitsetööst. Samas tuleb tunnistada, et vastased olid ka Lasnamäe Ajaxi või Tallinna Dünamo masti meeskond, kui viimaste aastate Eesti Meistriliiga mallides mõelda.

Sellest hoolimata oli tuju pärast mängu hea ja sestap läksime võtsime VUB lähedal ühes urkas mõned õlled. Urgas oli huvitav - kesklinna baaridest tunduvalt odavam, sisaldas neist ka tunduvalt erinevat klientuuri ning leti kõrval seinal paiknes järgmine käsitsi kirjutatud silt (vabatõlge eesti keelde): "Maja võlgu ei anna. Täname mõistva suhtumise eest". Kui küsisime "suurt" (0,5 liitrit) valget ehk Hoegaardenit, tõi tädi lauda Duveli klaasides (jätab Hoegaardeni väiksest klaasist klaasist suurema mulje tõesti) 0,25 liitrised valged ehk Hoegaardenid.

Ahjaa - ilmselgelt on mu nutt ja hala vilja kandnud, kuna täna on päike väljas. Aga ma vingun edasi, sest päikese saabumisega on õhtemperatuur mitu kraadi langenud ja väljas on külm.

1:5 ehk teine värav käes

Aga punkte ikka null. Ohjah.

Positiivsema poole pealt tunnen vajadust kirjeldada seda, kuidas eileõhtuses Brügge-Brüssel rongis (käisime Mardiga Terjel külas) kahele umbkeelsele lõunaeurooplasele (Portugalist, tundus) Gare Centrali paiknemist seletada üritasin. Nimelt päris umbes 35aastane naisterahvas pärast kakskeelset teadustamist vagunisaatja poolt ning selle järgnenud pikemat ja erutatud arutelu oma meessoost kaaslasega minult prantsuse-portugali segakeeles, et kas Gare Central on "Midi või hoopis Zuid". Vastasin prantsuse keeles et ei kumbki, vaid et Gare Central on antud rongi kolmest Brüsseli-peatusest keskmine ja et nüüd kõigepealt tuleb Midi ja seal ei pea nad veel maha minema, kui Centrali tahavad. Tädi ei saanud midagi aru. Küsisin, et kas ta inglise keelt räägib. Tädi tegi žesti, millest võisin välja lugeda, et "veidi". Kordasin sama inglise keeles. Ikka oli ta ilme täiesti juhm. Võtsin siis kehakeele appi, tõstes oma parema käe kolm sõrme püsti (käeseljaga tema poole) ja kordasin inglise keeles, et Brüsselis on kolm peatust. Sellest sai ta aru ja küsis emakeeles, et kas Central on esimene. Ütlesin, et ei, et keskmine. Kui ta näost ikka selgus puudus, kordasin seda uuesti ja lasin kolmest üleval olnud näpust kaks äärmist alla. Uskuge, niivõrd rõõmsat ja rahuolevat ilmet pole endale otse näkku suunatud keskmise sõrme peale veel mitte keegi nähtavale toonud.

tagasi mudas

Ma kõlan tõesti nagu debiilik, kes mitukümmend korda järjest näiteks Whitney Houstoni omaaegset filmihitti või ka mõnda eriti ilusa mehe Mika lugu laseb - ning seda eriti kõvasti - aga ma pean sellest hoolimata mainima, et Brüsseli kõige vastikum omadus on siinne kliima. See on rõve. See on vihmane. See ei sisalda endas peaaegu üldse päikest. Sügisene-talvine Eesti on siinse kõrval nagu mõni popp ja odav Egiptuse kuurort. Ja siis mõeldakse, et miks belglased omadega just seal paiknevad, kus nad hetkel paiknevad. Tegelikult tahaksin teada, et miks väljendid nagu "udune Albion" on ammu klišeedeks muutnud ja miks kõik teavad, et "Inglismaal sajab pidevalt", kuigi tegelikult ei saa britid Belgiale selles osas üldse vastu.

Igatahes, kõigist kliimaprobleemidest hoolimata läheb AS Coma oma tänases kuuendas (kokku 12) matšis oma esimese punkti ja teise värava järele. Et kaheksa parema meeskonna (kokku on neid 13) hulka ja seega play-off turniirile pääseda, on meil järelejäänud mängudest vaja umbes viite võitu. Mina olen jälle vigastatud, aga lähen pingile istuma sellegipoolest, muuhulgas seetõttu Fulham-Arsenal teist poolaega mitte nähes. Ent lootused on suured, kuna meiega on tugevdusena liitunud sakslane Jörg Hamburgist, kellel on vist juuras doktorikraad või midagi.

head uut aastat endiselt

Kohane on alustada tõdemusega, et täpselt aasta tagasi ilmutatud postituses 2007 viieks esimeseks kuuks kirja pandud "to-do-list" õnnestus täita kolmandiku ulatuses (magistrieksam, ja seegi õnnestus sooritada alles juunis). Ja ega rohkem sellest rääkida ei tahagi.

Homme käin üle nelja kuu korraks Tartus ära. Nädalavahetusel võib-olla Pärnus. Esmaspäeval sõidan jälle Belgiasse, tõustes enne kella nelja hommikul. Ühistransport on tore.