täna lõunal

Käisime Nimetas. Võtsime päevapraed, kokku kaks. Mina maksin. Templikogule ehk nn discount-kaardile (saad üheksa märki peale, on 10. päevapraad tasuta) lõi leti taga olnud naisterahvas (uus) vaid aga ühe templi. Küsisin põhjust. Ta leidis, et "üks ostukord = üks tempel". Mina väitsin varasematele kogemustele tuginedes aga, et Nimeta poliitikaks on kindlasti siiski "üks praad = üks tempel". Lõpuks õnnestuski mul ihaldatud teine märk kirja saada. Naisterahvas vabandas. Ütlesin suuremeelselt, et pole hullu.

eino

Jooksin eile töölt koju minnes bussi peale. Eeldatavalt venelasest juht pani aga muidugi uksed just siis kinni, kui mina ühissõiduki kõrvale jõudsin, olles neid eelnevalt pikalt lahti hoidnud tingimustes, mil keegi enam siseneda ega väljuda ei soovinud. Sain tigedaks, ropendasin kõva häälega ja näitasin juhile (s.t. parempoolsele tahavaatepeeglile) mitme sekundi jooksul keskmist sõrme. Bussi jalaga siiski ei löönud. Pärast oli palju parem olla, pealegi sõitis koheselt ette järgmine buss.

oma bakat kirjutava tšiki rõõmuks siis

Kohutav dilemma - tahaks homseteks (noh, tänasteks) seminarideks lugeda, aga ei saa, sest toas on palav; teeksin akna lahti, aga ei saa, sest all röögivad mingid vandid; seega olen sunnitud akna kinni jätma, mis aga tähendab, et lugeda polegi võimalik - keskenduda ei saa, kuna toas on nii palav. Ilgelt nõme ju.

mine, raisk, kogele!

Volbril ei käinud. Tartus siis. Selle asemel sai pühapäeval läbi selle Merekeskuse (?) kõnnitud, mis Rotermanni kvartali ja sadama ja muu sellise lähistel paikneb. Väga äge elamus - suur kaubanduspind, mis üleni, sh seinad, riideid täis. Pidevalt kõlavad venekeelsetest naisterahvastest müüjate hääled, mis toovad kuuldavale lauseid nagu "Puma-paidat, kaikki kokot!" või "Norsustringit! Norsustringit!"

Kes järgmisena sünnipäevale kutsub, sellele kingin. Rä.