kadriorus

Olles tänasel päeval peale ärkamist juba tunde mitte midagi teinud, läksime lõpuks nii kella 17 paiku jalutama, jõudes peale kerget Kesklinna-tiiru Kadrioru parki. Seal jälgisime äärmiselt pakse parte, kel kõht alati täis ja kes selle tõttu sinu pakutud saiatükkidest kuigivõrd huvitatud pole. Sellest hoolimata söötis neid ja kihistas rõõmsalt omaette üks meist umbes 8 meetri kaugusel paiknenud tumedate juustega tõmmu, umbes minuvanune noormees. Mingil hetkel tuli noormees meie juurde ja küsis vene keeles, et kus siin president elab. Mina vastasin eesti keeles, et sealpool - mine mööda seda tänavat üles. Tema küsis jälle vene keeles, et kas siis seal ja näitas käega minu näidatud suunas, mina ütlesin jälle eesti keeles, et jah (Laura pani vist ühe "da" ka maha sinna kõrvale). Hakkasime ise seejärel mööda Weizenbergi üles minema ja varsti järgnes meile ka mainitud nooruk, kelle kõrva kohta oli Laura märganud, et see verd jookseb. Kui me enne Mikkeli muuseumit paremale pöörasime, küsis kiirel sammul kuulgenud tüüp ikka vene keeles, et kuhupoole siis nüüd täpsemalt veel. Mina jätkasin ka ikka eesti keeles, et veidi veel üles ja siis vasakule, mille peale tüüp tegi täiesti mõistmatu näo pähe. Leidsin siis, et ikkagi tore ju, kui vähemalt ükski umbkeelne kaasmaalane enam Putinit presidendiks ei pea ja tõin peale intensiivset mõttetööd hädiselt kuuldavale sõnad "prjamo" ja "levo", mispeale vestluskaaslase nägu särama lõi, ta veel üle küsis, et kas siis varsti "na levo" ja edasi läinud ta oligi. Laura arvas pärast veel, et ehk hoopis turist Moskvast.