head riigi- ning rahvuspüha

Kui ma jaanilaupäeval linnas roosa t-särgiga hängisin, peatas mingi ahv meie kõrval auto ja hakkas kõnealusele riideesemele osutades hirnuv-röökivalt naerma. Ise-enesest võiks ju sellisest kohutavast sallimatusest ning hingematvast diskrimineerimisest solvudagi, ent kuna sarnast käitumist (ehkki kergelt alternatiivsete vahenditega) harrastavad ka näiteks vähemalt teoorias Eesti hariduseliidi hulka kuuluvad Ugala liikmetest teadusmagistrandid, ei võinud ma mainitud ahvi peale siiski pahandada.

keskkonnaministeerium imeb

Tippkraad oli täna Tallinnas 28. Seljas on ülikond (õnneks küll hele). Puhkama saab juba kahekümne viie päeva pärast.

stiilipuhtus loeb

Pildil olev naiskodanik nägi muidu välja umbes nagu kuninganna Eliisabett teine. Kahju ainult, et püromaan või püromaanidega seotud.

hiigeltootlikkus

Helsingist jõudsid minuni neli kirja, millega Nordea pank erinevaid infokilde edastanud on. Kolm olid jamad, aga selle jamaduse tegi tasa neljas (pärit e.a. oktoobrist), mis teatas, et minu kontole, kus 2005. aasta alguse seisuga oli täpselt 1.28 eurot, on juurde kantud 4 euro eest intresse. Kolmveerandaastane tootlus seega 312,5%. Niimoodi võib ju rikkaks saada. Liiati kui nüüd, mitu kuud hiljem, pappi veelgi rohkem peaks olema. Lähen otsingi nüüd oma netipanga koodid üles.

täna lõunal

Käisime Nimetas. Võtsime päevapraed, kokku kaks. Mina maksin. Templikogule ehk nn discount-kaardile (saad üheksa märki peale, on 10. päevapraad tasuta) lõi leti taga olnud naisterahvas (uus) vaid aga ühe templi. Küsisin põhjust. Ta leidis, et "üks ostukord = üks tempel". Mina väitsin varasematele kogemustele tuginedes aga, et Nimeta poliitikaks on kindlasti siiski "üks praad = üks tempel". Lõpuks õnnestuski mul ihaldatud teine märk kirja saada. Naisterahvas vabandas. Ütlesin suuremeelselt, et pole hullu.

eino

Jooksin eile töölt koju minnes bussi peale. Eeldatavalt venelasest juht pani aga muidugi uksed just siis kinni, kui mina ühissõiduki kõrvale jõudsin, olles neid eelnevalt pikalt lahti hoidnud tingimustes, mil keegi enam siseneda ega väljuda ei soovinud. Sain tigedaks, ropendasin kõva häälega ja näitasin juhile (s.t. parempoolsele tahavaatepeeglile) mitme sekundi jooksul keskmist sõrme. Bussi jalaga siiski ei löönud. Pärast oli palju parem olla, pealegi sõitis koheselt ette järgmine buss.

oma bakat kirjutava tšiki rõõmuks siis

Kohutav dilemma - tahaks homseteks (noh, tänasteks) seminarideks lugeda, aga ei saa, sest toas on palav; teeksin akna lahti, aga ei saa, sest all röögivad mingid vandid; seega olen sunnitud akna kinni jätma, mis aga tähendab, et lugeda polegi võimalik - keskenduda ei saa, kuna toas on nii palav. Ilgelt nõme ju.

mine, raisk, kogele!

Volbril ei käinud. Tartus siis. Selle asemel sai pühapäeval läbi selle Merekeskuse (?) kõnnitud, mis Rotermanni kvartali ja sadama ja muu sellise lähistel paikneb. Väga äge elamus - suur kaubanduspind, mis üleni, sh seinad, riideid täis. Pidevalt kõlavad venekeelsetest naisterahvastest müüjate hääled, mis toovad kuuldavale lauseid nagu "Puma-paidat, kaikki kokot!" või "Norsustringit! Norsustringit!"

Kes järgmisena sünnipäevale kutsub, sellele kingin. Rä.

päris sitt

Tegin täna pea terve tööpäeva jooksul tööd. Seda polegi peale BNS-i päevi minu mäletamist mööda enam juhtunud.

jens!

Hommikuti Lasnamäelt kesklinna sõitvates liinibussides number 67 ja number 68 viibib aeg-ajalt üks pikkade rasvaste juustega vene naine, kes justkui enda, aga samas ka kogu bussi ja eriti enda lähedal olevate inimestega kõval häälel vestleb. Või siiski pigem neile monoloogi peab. Täna rääkis ta vahemikus Laulupeo - Kunstiakadeemia, kuidas tema mingid sugulased (vist, algust ei kuulnud, edasi oli pidevalt "oni") õpivad keeli (eesti, hispaania), käivad puhkamas (Prantsusmaal, Hispaanias) ning restoranides söömas (Lätis). Siis läks naine maha.

Mina sõitsin veel ühe peatuse edasi ja mõtlesin, et Arsenal jõudis eile õhtul Meistrite Liiga finaali. Ja seda, et hommikul avastatud Sportneti live-ülekanne (autoriks Ott J., loetav siit) oli nunnu.

sooritasin eile saksa keele testi:

"Piisav keeleoskus," seisab tunnistusel austerlannast testija hinnang.

Nojah, tehke järgi.

riigiametis õpib

Just avastasin:

faktileht muutub kiiboordil kerget näpukat tehes justkui fak-it!-leheks.

Jaa, naljakas.

eakaaslased puudu

Kunagi käisin klassivennaga Nimetas Arsenali vaatamas ja teisega ja mõlemaga ühiseltki. Siis jäi üks kõrvale ja hiljem ka teine - mängu tulid naised ja muud, viimasel ajal mingid Tallinna filosoofid. Nii jah. Ja kui ma nüüd arvasin, et olen endale uue ilusa ja/või prillidega ning kõhna arse-buddy leidnud, siis selgus, et ei, tegelikult saab Itaalia ta mitmeks kuuks endale. Nii et kui mind vaid mitu kuni mitukümmend aastat vanemate meestega ühes lauas näha võib, siis juhtub see rangelt olude sunnil.

Aga üldiselt on nii, et Nimeta ei meeldi mulle enam (v.a. lõunatamispaigana - suured ja kohati ka head päevapraed). Viimased kaks korda pole Arset väljahõikamisest hoolimata näidanud, mistõttu koht on olnud täis mingeid põhjast pärit britte, kes alkoholiauruste silmadega Man U ja/või Newcastle'i mänge passivad ja kõva häälega mölisevad. Ja teenindajad on ülbed muide. Sitt koht.

arsenal 2:0 juventus

Ja sõnu polegi ju vaja.

ei ole tänane foto, ei

Eriti meeldivad mulle meie rõivaste omavahel harmoneeruvad värvitoonid. Aga ka need lõbus-humoorikad ilmed on täitsa nummid. Enne viit kuud sellist diskensit nüüd kahjuks ei saa.

aleks on 80% popp

Avastasin nüüd, et Orkutis, kus ma ikka veel väga tihti käin, olen jälle vidinaid juurde saanud. Ainus, mis järgnenud ülevat tunnet rikkus, on mõni tund tagasi saabunud akadeemilist progressi nõudev e-kiri.

Edasi hakkan prantsuse keeles (minevikku kasutades) oma viimast puhkust kirjeldama. Ajee.

ai

Kui me täna hommikul Kivi Puhkemajja suundudes Tartusse jõudsime ning Narva maanteelt Puiestee tänavale keeranud olime, kommenteeris üks naiskolleeg (olemata päris kaua Tartus käinud) nähtut järgmiselt: "Nagu Venemaale oleks jõudnud." Lause mõte siis see, et ümbrus kuidagi armetu ja nn parsa välja paistis. Endal oli seda kuuldes korraks nagu valus, aga ega mingit diskussiooni algatada polnud võimalik - kant tundus mullegi üsna kohutav. Samas ma veel nii üheksa kuud tagasi päris sedamoodi ei mõelnud.

Igatahes, loo moraal: ma ei taha enam välistudengitelt küsida, et kuidas neile Tartu meeldib. Mitte, et ma neilt üldse midagi küsida või neile midagi öelda tahaksin, aga siiski.

eelmise jutu jätkuks...

... tõi Piia mulle täna ühe Wayne's Coffee muffini. Et talle läinud minu väidetav represseeritus hinge ja nii. Väga hea muffin oli.

Ja kui me juba endistest klassikaaslastest räägime, siis kas see lapsepuhkusel olev isa Indrek Vainu, kes tänases EPL-is ilmunud inimkaubandusevastasele kirjale alla sirgeldas, on tolle prisma läbi relevantne tegelane või ei?

Viimaks pean kirjutama ka ühest tööl aset leidnud humoorikast seigast. Nimelt helistasin ühe teise ministeeriumi ühele naisametnikule, kelle töötelefon kutsus kaua-kaua. Keegi lõpuks vastas, imelikult hingeldades-sosistades. Naisterahva nimi oli õige, aga Coreperi juhisest ei teadnud ta midagi. Mõistatuse lahenedes selgus, et tegemist on vajaliku ametniku perearstist emaga, kes ei osanud vähimalgi määral aimata, miks tütre töönumber tema mobiilile suunatud on. Et ka järgmine samale numbrile tehtud kõne auväärt doktorini viis, on tõestuseks sellele, et tegemist polnud mingi ühekordse anomaaliaga, vaid tõelise mõistatusega. Paraku jäi viimane lahendamata, kuna vajadus naisterahvast tabada langes aja jooksul ära ja seega pole ma temaga endiselt vestelda saanud. Huvi samas igati säilib veel.

daamidele homset naistepäeva

Palju raha muidugi kulub jälle, kusjuures nn sõbrapäev ju alles oli. Miks keegi mulle kunagi lilli ja kommi ja kooki ei too, mh seda aspekti arvesse võttes, et ma tööl pidevalt pea 100%-liselt naistest koosnevas kollektiivis ja naiste võimu all viibin? Just mina olen siin see, keda meeles pidama ning poputama peab, igatahes.

Aga. Elus on ka ilusaid asju. Täna õhtul näiteks saab telekast (Viasat Sport 3) vaadata mängu Barcelona - Chelsea, homme kannab sama kanal (ja ka Nelonen) üle kohtumist Arsenal - Real Madrid. Mõelge selle peale, kui oma tüdruku või ema või tädi või vanaema või sala-armukese rahuldamisega hätta jääte.

9 päeva vahet

Prantsuse keeles on esmaspäevaks kaheksa (vist) lehekülge kirjalikke harjutusi teha. Või pigem teha neist "nii palju, kui jõuate". Millest ma järeldan, et ainus, mida õpetajanna instruktsiooni eiramisega kaotada saab, on tema respekt. Mida aga muidugi pole kunagi olnudki, sest grupi tase on vastav, eks. Ühest küljest on see kurb, teisalt aga ka mõnus, kuna minuga võrreldes täpselt sama lollid on minust ametialaselt kordi kõrgemal asuvad persoonid. Viimatimainitute olemasolu parim külg on aga veel see, et ülikooli lõpetav õpetajanna ei saa tunni jooksul mingilgi viisil kurja häält teha - vanuselt endale isaks-emaks sobivate tähtsate riigiametnike peale ta ju ei lõuga.

Jooksvast: homme sõidame Berliini (kus mh JML-ga hängime) tagasi pühapäeval. Toompeale lipuheiskamisele seega tänavu ei lähe (soovi korral vt 24.02.2005 sissekanne, mille sisu kohta nüüd tean, et minu poolt Trossiks peetu kandis tegelikult hoopis nime "Põld" - olid ajad, kui ma veel kirjutada jõudsin). Aga ilusat vabariigi aastapäeva kõigile.

"Termiinus!"